Meie pere pesapuu

Mõned pildid

2012-02-09T11:50:00.000-08:00

15.01.2012 - esimene hambahaldja külaskäik:(Karl on muidugi eriti naljaka näoga pildil, aga muidu ju ei paista mulk välja)

Esimene telefonikõne pruudiga, kes kahjuks on jõuludest saati mandril: Abikaasa sai ühele õuepoolele uue aia valmis, ilus: 05.02.2012 hommikul: mõniteist cm seina ja vahe üle 40 C. Kõige külmem oli samal ööl, -24,9 C.

Kelgutamas isegi käisime ka, aga fotokat ei võtnud kaasa.

Pisike põder

2012-02-07T05:23:00.000-08:00

Ükspäev, kui poisid olid toas pakasevangis, käisin pesu kuivama viimas ja tagasi tulles rääkisin, et ma nägin lumel kellegi jälgi, aga ei saanud aru, kelle omad olid, sest natuke lund oli peale sadanud. Poisid asusid kohe arutama, et kelle jäljed need küll olla võiksid. Sannu arvas, et põdra omad. Ma olin kahtleval seisukohal ja ütlesin, et minu arvates ei olnud põdra omad, sest jäljed olid pisemad. Selle peale Sannu arvas võidukalt: "Ju siis oli pisem põder!" Järelikult:)

Siin ongi pilt, kuidas poisid järgmisel päeval luupidega lumel neid jälgi uurivad, sest ma ikka viitsisin pildid fotokast arvutisse ja arvutist blogisse meelitada:

Lastest ja nende kasvatamisest

2012-02-01T04:14:00.000-08:00

Uusi ilmakodanikke tuleb viimasel ajal õige tihti. Üks päev tuttavate lapsi kõrvalt vaadates hakkasin laste kasvatamise peale mõtlema. See on ikka üks väga keeruline teema ja ilmselt sama palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid lapsekasvatusviise. Igaüks teab ju paremini, kuidas OMA last kasvatada. On lapsevanemaid, kes oma lapsukesi hea meelega vati sees hoiaks ja neil midagi teha ei lubaks. On jälle teisi, kes kõike lubavad ja muidugi vahepealseid. On vanemaid, kes oma lapsi igale poole kaasa tirivad ja alailma ringi rändavad ning on neid, kes enamuse ajast rahulikult kodus püsivaid. On neid, kes kogu lapse ärkveloleku aja nendega mängivad-müravad-joonistavad-loevad ja on neid, kes sokutavad lapsed igal võimalikul hetkel teleka või arvuti ette, peaasi, et nad vanemaid ei tüütaks. Ja kõikidest nendest erinevatest kasvatusviisidest hoolimata kasvavad ju enamustest lastest kunagi suured arukad inimesed. Me oleme oma laste puhul proovinud hoida keskpärast joont, kuigi praeguses eas ei saa veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, et kas oleme lapsed kasvatanud nüüd nii- või naasugusteks. Meie lapsed tohivad teha seda, mis neile endale või teistele või materiaalsetele väärtustele ohtlik ei ole. Ja kui nad millegi juures kindlasti aidata tahavad, siis ma olen lubanud neil proovida, isegi kui siis tegevus ise mitu korda rohkem aega võtab või kui esimese proovimise peale tõdetakse, et ei oska-jaksa-taha rohkem. Käime aeg-ajalt ikka kodust väljas, kuid enne kuhugi lastega koos minekut mõtlen, et ennekõike peaks see lastele meeldima. Kui see neile midagi ei paku, siis on parem mitte minna või nad vanaemade hoida anda. Näiteks Saaremaal oleku ajal olen vaid 2 korda kinos käinud ja mõlemal korral multikaid vaatamas. Karliga saab täitsa edukalt kontsertidel käia, suur lemmik on tal muidugi Tätte, aga ka Viidingu laulud Kreemi esituses. Proovime leida ka tasakaalu multikate ja mängimiste-müramiste vahel. Esimesed DVD-d Shauni ja Muumidega jõudsid meie koju alles hiljuti. Nüüd haiguste perioodil vist sai natuke liiga palju telekat ja arvutit (YouTubist Nu pogodi multikad, üks helikopteri mäng ja on-line värvimine), aga kuidas muidu tõbiste laste meelt lahutada. Tean aga perekonda, kus lapsed ainult arvutis mängivadki. Õhtuti on kindlasti kohustuslik müramistuur ja minuga koos meeldib neile joonistada või meisterdada (muuhulgas lükivad pärleid eheteks:). Absoluuuutselt kohustuslik on unejutt enne magamaminekut, aga haiguste ajal sai ka niisama loetud. Eriti Karlile meeldib see ja Memme juurest ei saa ka kindlasti ära tulla ilma, et Memm oleks raamatut lugenud. See on talle vist pisikesest peale külge jäänud.

Ja söögiteema. See on väikelaste puhul eriti keeruline ja sellega oleme ise viimasel ajal päris palju sõdinud. Kuna nad lasteaias söövad kella 3 paiku õhtuoodet, siis neil ilmselt peale kella 6, kui meil tavaliselt õhtusöök on, pole veel kõhud tühjad ja kuna samal ajal on ka õhtune lastesaadete aeg, siis on söögilauas üks tants ja tagaajamine. Me pole sundinud lapsi toitu vägisi ära sööma, aga kui taldrik tühi pole, siis pärast lihtsalt magusat ei saa. Ja ikka üritan meelitada rohkem köögivilju sööma. Tean aga ka perekonda, kus lapsel on kindlaks tehtud muna- ja gluteeni allergia, kuid kui märgati, et laps on täpiliseks läinud, tõdeti vaid, et ah, ta sõi ju hommikul muna. Ja pole ma ka näinud, et talle oleks jahutooteid (küpsiseid, saiakesi) keelatud. Kui Karl porgandi vastu allergiline oli, siis ma kindlasti vältisin porgandit tema toidus.

Üldiselt võib tõdeda, et väga puusse pole me laste kasvatamisega vist pannud, aga eks tõsisemaid järeldusi võib tegema hakata u 10 aasta pärast. Ja vähemalt lasteaias kiidetakse neid väga. Et nii viisakad ja tublid. Kodus see tublidus väga silma ei paista: ikka läheb neid omavahel kakluseks ja tube koristada ei taha keegi. Aeg-ajalt mõne situatsiooni puhul ma tavatsen ka ette mõelda, et kas ja kuidas nad suurest peast seda või seda mäletavad. Kas Sannu mäletab, et emme tutistas teda, kui ta vaatamata korduvatele ja korduvatele keelamistele venda lõi? Või kas Karl mäletab, kuidas ta minuga koos pärlikeesid tegi? Või kuidas me koos kooki teeme? Või kelgutamas käime? Või mäletavad nad lõputut nääklemist toa koristamise teemal? Või kuidas hommikuti peab neid riidesse panemisel tagant kiirustama?

Siinkohal soovin jõudu ja jaksu värsketele lapsevanematele!

2011

2012-01-06T03:50:00.000-08:00

Läks see 2011. aasta mööda. Ei saanud õieti arugi, kui juba saabus uus. Sellel aastal meie peres midagi hirmus olulist ei juhtunud, pereliikmete arv on sama, elukoht on sama, töökoht on sama. Aga mõned märksõnad siiski:
Tänu Eesti Energiale pandi meile uus elektrikaabel (meil on nüüd ka tööstusvool mehe meeleheaks ja pinge enam ei kõigu).
2/3 osas tänu vallale ja Eesti riigile on meil õue peal puurkaev. Vett sealt veel ei saa, sest pumpa pole pandud. Lisaks kaevas mees mõnuga kive välja, nii et aasta on läinud kaevetööde nime alla ja eks seda ole ka õue peal näha:).
Sander käib alates veebruarist lasteaias, aga siiani ta hommikuti alati väga hea meelega ei jää. Kurb meel pidavat küll ainult sellel hetkel olema, kui emme ära läheb, aga ikkagi on paha teda niimoodi sinna jätta. Karl seevastu läheb joostes.
Karli jalgratas on alates suvest ilma abiratasteta ja sõidab päris pika maa maha.
Karl tunneb enam-vähem kõiki tähti ja numbreid, aga lugeda ei oska. Tähti oskab kirjutada ja kui pingutab, siis isegi mõtleb ise välja, mis tähed on vaja kirjutada, et sõna kokku saada, aga lihtsam on emme käest küsida.
Kevadel põdesid poisid veel igasugu haiguseid, kaasaarvatud sarlakid, sügisel on õnneks tervemad olnud, kui välja arvata tervet perekonda rünnanud kõhuviirus. Aa, puugihaigust põdesin ka suvel, mis pole ka üldse ime, arvestades seda, kui palju neid elukaid peame endi pealt korjama.
Esimest korda laulsin Taritu laulupeol, kus ma juba väiksena alati vanaemade-vanaisadega koos käisin.
Esimest korda korraldasin suuremat üritust - lasteaia heategevuskontserti. Vaatamata kõigele läks üritus korda ja kogusime koos erinevate annetustega kokku üle 1000 euro mänguväljaku jaoks.
Esimest korda elus kasvatasin kõrvitsaid. Neid sai palju.
Aasta alguses oli palju lund, kevadel palju vett, suvel kaev peaaegu tühi, aasta lõpus jälle väga palju vett.
Kui Karli käest küsisin, mis tal aastast meelde on jäänud, siis vastas, et ratsutamine. Naabritel nimelt on 2 hobust, kellega nad vahel natuke sõidavad ka ja nii on ka meie poisid saanud hobuse selga istuda.
Kevadel matsin oma armsa vanaema, nüüd pole mul enam ühtegi vanavanemat ja surnuaiale jälle üks küünal rohkem viia.

Rohkem nagu ei tulegi meelde. Üldiselt on kogu aeg selline tunne, et teed ja teed, aga midagi tehtud ei saa. Kevadest sügiseni müttan aias, talveõhtud tunduvad ka nii lühikesed, et vaevalt jõuan midagi tegema hakata, kui juba öö käes.

2011-10-26T00:24:00.000-07:00

See jutujupike jõudis meieni läbi lasteaia õpetajate ja pärit tegelikult kevadest.

Natuke peale Sannu lasteaeda minekut hakkas seal käima veel üks pisike poiss, kelle vanem vend samuti suuremate rühmas oli. Ilmselt oli väiksemal vennal halb tuju ja õpetaja tuli suurte rühma suurt vennat kutsuma, et see äkki suudab lohutada. Suur venna aga ei tahtnud eriti minna. Karl oli selle peale teda julgustanud: "Mine, mine! Mind hoiavad ka emme-issi sellepärast lasteaias, et ma saaksid venna meelt lahutada ja lohutada."

2011-09-27T05:57:00.000-07:00

Karl ei leia kunagi oma asju üles, isegi kui need tal nina all on. Ükspäev oli tal jällegi kadunud midagi ja ma siis riidlesin temaga, et kuidas ta midagi üles ei leia ja et ta on nagu pimekana. Karl arvas selle peale: "Pimekukk ikka!"
"?"
Karl: "Ma olen ju poiss!"

Tere, mina olen Kätlin ja kirjutan sulle 290. korda

2011-09-23T09:20:00.000-07:00

Jah, palju aega on vahepeal mööda läinud, kuidagi üldse pole mingit kirjutamise soont ega ka aega selleks. Ja siis oli juba nii palju aega möödas, et tundus olevat imelik üldse kirjutama hakata. Vahepeal isegi mõtlesin, et panen blogi üldse kinni, aga praegu veel siiski mitte. Äkki ikka tuleb vahel tuju kribada paar rida midagi muud, kui ametlikke kirju.

Mis meil vahepeal toimunud on? Karl sai 5-aastaseks. Sannu käib lasteaias. Kevad tuli ja läks, suvi tuli ja läks sääskede, puudelõhkumise-lappimise, muruniitmise, rohimise ja rannailmadega. Tänasest juba siis sügis, küll see aeg ikka lippab.

Aprillinaljad

2011-04-08T02:55:00.000-07:00

Paar päeva enne 1. aprilli sõidan poistega kodupoole.

Karl: "Eks emme, ülehomme on see päev, kui aprillinalja tehakse?"

Vastan, et on jah. Ja küsin juurde, et kuidas seda aprillinalja tehaksegi. Karl: "Näiteks ütled, et siga lendab ja siis ütled aprill, aprill!" Peale natukest mõtlemist lisab: "Aga kui ma praegu nalja teen, kas ma siis pean ütlema märts, märts?"

Aga aprillinalja tegid meil mõlemad poisid usinalt, küll lendasid sead ja kotkad ning kitsed olid teepeal. Iga nalja peale võidukas hüüe: "Aprill, aprill!", mis keeruka täheühendi tõttu kummalgi korrektselt välja ei tule. Sannul "Apill!" ja Karlil kõlas rohkem nagu "Apirl!".

2011-03-11T02:34:00.000-08:00

Nägin üks õhtu kooriproovist tulles meie tee peal kahte (ilmselt) kährikut, jooksid tükk aega auto ees. Rääkisin siis Karlile ka, et ma neid nägin ja et olid teised sellised paksukesed (kohev karv ilmselt jättis sellise mulje). Karl arvas selle peale suure eneseteadlikkusega: "Ju need siis olid emased!" Muidugi, täiesti arusaadav: kui paksud, siis emased:) Uurisin siis järgi, et miks ta nii arvab. Karl seletas: "Noh, kui emastel hakkavad pojad sündima, siis neil ju on suur kõht." See kõlas juba palju paremini:)

2011-03-09T05:12:00.000-08:00

Täna Karliga hambaarstil käies hambaarsti muudkui kiitis teda, et ta on tubli poiss. Ja soovitas kodus veel kiita, et nii tubli oli arsti juures olnud. Muidugi me kiidame teda ka. Aga see pani mind mõtlema, et häid sõnu enamasti ainult lastele öeldaksegi. "Oi, kui tubli poiss, panid ise riidesse!" "Tubli poiss, käisid ilusti potil!" "Sa panid täitsa ISE saapad jalga, tubli oled!" "Tuba on nii korras, ise koristasite kõik, nii tublid poisid!" Mida vanemaks aga saad, seda endastmõistetavamalt võetakse asju ja häid sõnu enam ei kipu enam kuulma. Muidugi on täiskasvanud inimest võib-olla imelik kiita potil käimise või ise riidessepanemise eest, aga samas on ju küllalt muid asju ja tegevusi, mille eest võiks öelda, et küll sa olid tubli. Ilmselt eestlane ei tee seda väga tihti, miks muidu on lausa välja mõeldud kampaania, et Kiida teenindajat. Võib-olla mujal asutustes seda juhtub, aga vähemalt siin Ametis ei saa kuulda ka ülemuselt ega kolleegideltki eriti kiidusõnu. Proovin siis endast alustada maailma paremaks muutmisel, koju minnes kiidan lapsi niikuinii, aga meest ka. Sest nad on ju kõik mul väga tublid!

Uitmõtteid

2011-03-02T06:47:00.000-08:00

Miks ma lükkan Karli hambaarstil käiku nii kaua edasi, et hammas jõuab valu tegema hakata?

Miks ma pean tihtipeale valima, kas minu või pere heaolu? Et kui ma teen midagi või lähen kuhugi enda pärast, siis paratamult pere kannatab.

Aga miks ma siiski jätan oma tegevuse sinnapaika, kui tuleb Karl ja ütleb, et mängime või Sannu, et: "Emme, tule teeme kõhuhüppeid!"

Mida head ma olen elus teinud, et mul on 2 niiii toredat ja armast last, mõtlen ma alati õhtuti, kui enne magamaminekut käin nendele tekke peale panemas ja pead silitamas.

2011-03-02T06:42:00.000-08:00

Karlil tuli eile õhtul kilde lausa varrukast:)
Mängisime mänguloomadega:
Karl: "Mis sinu nimi on?"
Emme: "Kätlin"
Karl: "Mis sinu issi nimi on?"
Emme: ütlen oma isa ehk Karli vanaisa nime
Karl: "Ei-ei, see issi, kes siin on, noh, kes aitab sul lapsi hoida"

Ütlen issile edasi, et tema on see, kes aitab lapsi hoida, mille peale issi konstateerib, et ega ta muuks ei sobigi ja ta on nii kasutu. Karl üritab lohutada: "Ei issi, te mõlemad emmega olete kasutud."

Sama hetkel Sannu kurdab issile, et tatt on, vaja ära pühkida. Karl kohe hõiskab, et näe, selle jaoks ju ongi issit vaja, issi pole üldse kasutu!

2011-02-28T23:04:00.001-08:00

Sannu teeb emmele "soengut" ja kammib juukseid. Siis mõtleb ta sama issiga teha. Seisab issi taha, proovib kammida, aga midagi nagu kammi alla ei jää ja tõdeb siis: "Issil väiksed juuksed." Vaatab siis uuesti emmet ja ütleb: "Emmel suured juuksed."

Talverõõmud

2011-02-18T01:09:00.001-08:00

Eelmise postituse jätkuks mõned pildid kelgumäelt.

Karli tuleb mäest üles:

Sannu tuleb mäest üles:

Sannu tuhiseb mäest alla:

Issil lubati ka mäest alla sõita:

Ja Karl mäest alla:

Kui juba piltide panemiseks läks, siis lõpetuseks veel pildikesi talvest.

Siin kusagil on meie kaev:

Siit paistab lummemattunud saunatee ja lume raskuse all ägav kuurikatus, mida ma järgmise pool päeva tühjaks kühveldasin, lumi seal ulatus mulle hargivaheni: Ja siin majatagune "tuhlituba" koos õnnetu kasvuhoonega, mille päästmisega me hiljaks jäime.Need pildid on tehtud peale eelviimast suurt sadu ja enne suuri sulasid. Vahepeal sulas lumi poole madalamaks, kuid eelmisel reedel sadas jälle uue värske kihi peale. Tundub, et sel nädalavahetusel jäävad kelgu- ja muud õuerõõmud ära, nii kui nina välja pistad, ähvardab külm selle ära näpistada. Seega tuleb toas istuda ja tube kütta. Pole seda kevadet veel kusagilt näha. Kuigi nii palju on küll rõõmsam, et hommikul ärgates juba taevakaar punab ja õues on hämar ning vahel õhtul koju jõudes ka päike alles paistab.

Tuleb, tuleb

2011-02-08T06:30:00.000-08:00

Pühapäeval käisime poistega kelgutamas. Kuna lumele on väga paks koorik peale sulanud-külmetanud, siis said päris pikad liud. Ja tundus, et poistele hirmsasti meeldis. Toimunud on ka areng võrreldes eelmis(t)e aasta(te)ga: poisid veavad ise kelgu mäest üles, varem pidi vähemalt kelgu, aga enamasti poisi koos kelguga üles vedama, nii et võhm oli üsna ruttu väljas. Päev oli kelgutamiseks ka suurepärane, kuna oli imeilus ilm: parajalt soe, päike paistis, räästad tilkusid rõõmsalt, vesi sillerdas ja tihased laulsid. Täitsa kevade tunne tuli kohe:) Mine tea, kauaks seda kelgutamise lund ongi. Metsa all on puude ümber üsna laiad laigud sulanud ja kohati oli sinilillelehekesi näha. Unes ma nägin igal juhul lumikellukesi juba.

Lasteaiast

2011-02-04T03:39:00.000-08:00

Sannu läks esmaspäeval esimest päeva üksinda lasteaeda. Hommikul heameelega pani riidesse ja kõik oli hästi, kuni jõudsime aeda ja vaja hakata riidest lahti võtma. Ei. Ei tohi. Ei taha ise. Enne veel tervitas kenasti õpetajat. Aga kuna samal ajal tuli lasteaeda üsna palju inimesi, siis ta vist ehmatas natuke ära. Kui teised riidest lahti said ja rühma läksid, siis oli Sannu ka nõus jope ära võtma. Rühmatuppa läks juba ise kenasti. Aknast küll vaatasin, et istus õpetaja süles esialgu. Aga päev oli tal hästi läinud, sõi ja magas, ainult korra oli silm natuke niiskeks kippunud, aga nutma ei hakanud. Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva oli väike palavik ja magas jube rahutult, hommikul jäi seetõttu koju. Päeval enam mingit haiguse märki ei olnud, ju siis oli päevastest ärevatest muljetest see väike palavik. Kolmapäeval läks ka ilusti lasteaeda, lehvitas mulle kenasti ja seekord polnud ühtegi tõrget. Aknast piiludes nägin, et seisis pisut ehmatanud näoga teiste hulgas, need juba tormasid ringi. Kui ma aga õhtul järgi läksin talle, siis ootas mind väikeses mängutoas väga õnnetu olemisega noormees, kelle ees põrandal oli loik ja pükstes veel kangematki kraami. Ei tea, kas ta unustas mänguhoos õigel ajal minemata või ta ei osanud sealt toast vetsu minna. Aga ise ta oli ka hirmus õnnetu. Rohkem pole neil probleeme olnud selles valdkonnas. Kuigi kui lastel oliühiskondlikus korras potil käimine, siis Sander polevat tahtnud minna, läks ikka siis, kui häda oli:) Neljapäeval läks issiga aeda, siis oli rühma minna tahtnud näpust kinni hoides. Täna läks ka kenasti, lehvitas mulle ja läks uudistama, mis teised teevad.

Sannu on hakanud ise rohkem ennast riidesse pusima. Teab, kus ta asjad on lasteaias. Ja et saapad tuleb kohe uksest sisse minnes ära võtta, mida emme ei tea:) Juttu on ka rohkemaks läinud. Kui teisipäeval kodus oli, siis issi pärast kurtis, et ainult jutustas:). Ja mulle tundub, et vennaga oskab ka rohkem mängida. Kuigi nad kaklevad ka muidugi. Nii et esimese nädala kokkuvõtteks võib öelda, et nagu oleks juba ammu lasteaias käinud. Eile oli esimene Sannu joonistatud pilt ka seinale pandud:)

Lapsepõlvest

2011-01-28T04:33:00.000-08:00

Meie peres toimus sel nädalal elukorralduse muutus või õigemini muutuse algus. Teisipäeval käis Sannu esimest korda pikemalt lasteaiaga tutvumas. Ta on seal enne ka käinud muidugi, peamiselt vennal järgi, aga ka jõulupeol ja paari korral natuke mängimas. Seekord võeti kogu varustus ja issi kaasa ning mindi kohe pikemalt. Esimesel päeval tuldi enne magamaminekut ära. Teisel päeval jättis issi ta juba pikemalt omaette ja jäi ka lasteaeda magama, Sannu siis ikka:). Kolmandal päeval oli juba pea terve päev omaette, issi käis aeg-ajalt vaatamas. Ja täna ka. Issi pole meil omal ajal lasteaias käinud, nüüd siis sai tasa teha kaotatud aja. Parem hilja kui mitte kunagi, eks:)

Tegelikult on Sannu väga tubli olnud. Pole suuremat jonni olnud, et ei taha üldse lasteaeda minna. Eile läks ainult issi süles, täna juba ise, teretas rõõmsalt ja lehvitas mulle. On lasteaias söönud ja potil käinud, mängib, tundub, et suhtleb ka teistega. Paistab, et on ka iseseisvam ja hakkajam: üritab ise riidest ära võtta ja riidesse panna. Õhtuti muidugi tundub, et on kodus jonnakam ja tahab rohkem sülle, aga vastavalt lastevanemate piiblile "Pere ja kodule" on see loomulik. Veel üks huvitav muutus seoses lasteaeda minekuga on see, et nüüd õhtuti lapsed magavad veerand tunniga. Varem võis müramisele kuluda lausa tund. Samas hommikul on niiii raske magusalt magavat last üles ajada. Siis mõtlen küll, et kas ikka peab. Võiks ju veel kodus olla. Sest aega tegelikult ju veel on. Aga eks paistab, kuidas harjub. Rühmas on mitu temast noorematki last. Teisipäeval plaanime ta esimest korda üksinda jätta terveks päevaks.

Nüüd on nii, et terve pere läheb hommikul välja ja õhtul tuleme. Tuba on külm, süüa pole keegi teinud, kass ja mänguasjad on kurvad. Menüü osas peab nüüd kiiremalt valmivaid toite välja mõtlema. Lasanjet ju enam valmistama ei hakka:)

2011-01-25T06:27:00.000-08:00

Järjekordselt tegi Sannu midagi täpselt suure venna eeskujul. Karl kommenteeris: "Üks part ees, teine hani taga!"

2011-01-21T01:57:00.000-08:00

Eelmisel aastal tööle minnes oli üks minu suurimaid muresid talvised teeolud. Et kuidas ma lume, libeda ja pimedusega hakkama saan. Eelmisel talvel ei olnudki midagi väga hirmsat, paar korda sain läbi lumevaalude sõita. Sellel talvel on aga ekstreemsemad teeolud olnud. Hirmsast mandrile sõidust esimese lumega ma juba rääkisin. Monika õnneks Saarele Padaorgu kaasa ei toonud ja siis sain küll läbi üsnagi paksu lume ikka tööle. Aga ühel reedel ma jätsin küll tööle minemata. Sest lund oli palju maha sadanud. Ja sadas juurde. Ja ma ei olnud kindel, et isegi kui ma kodust välja pääsen, siis kas ma ka Viidule kohale jõuan. Kui ma linna oleksin pidanud minema, siis ma ilmselt oleks läinud. Sest siis on teada, et kui suurele teele saan, siis saan linna ka. Aga Viidu teeolud olid ilmselt sarnased minu väravataguse olukorraga ja seetõttu ei hakanud minema. Päev läbi oli kodus selline popitegija tunne:)

Aga vat selle nädala alguses keeras teeolud ikka täitsa ära. Esmaspäeva hommikul tööle minnes sõitsin u 15 km mööda libedat klaasi, kus polnud absoluutselt mingit pidamist, jää läikis nii kenasti vastutulevate autode tulede valguses. Suurim võimalik kiirus oli 50 km tunnis ja siis ka tunned, kuidas auto kergelt kibab kogu aeg. Õhtul õnneks oli üks teepool (minu jaoks vastassuunavöönd küll) nii palju sulanud ja sõidetud, et seal sai täitsa sõita. Järgmisel hommikul oli sama libe kogu tee. Siis aga hakkas lumeraasukesi sadama ja enam ei ole teed libedad.

Siin kohal pean muidugi suure kummarduse tegema meie kohalikule traktoristile, kes väga operatiivselt alati teed lahti lükkab. Tihtipeale on hommikuks juba teed lükatud, kui mina kodust välja minema hakkan.

2011-01-20T03:06:00.000-08:00

Uskumatu, aga sel nädalal sai täis aasta aega tööpostil. Tagasi töö või uuesti tööl, ei oskagi öelda, pigem vist uuesti tööl, sest pidin praktiliselt otsast peale sisse elama hakkama. Praegu on selline tunne, et üht-teist nagu juba teaks, aga samas iga päev õpin jälle midagi uut. Ja tööülesanded on ka ikka igaüks isemoodi.

Tõsi on ka see, et issi on aasta aega kodus olnud. Ma usun, et ta ei kahetse, kuid viimasel ajal kurdab, et kahe lapsega kodus olla on ikka päris raske. Oleksid ometi mõlemad poisid terved, saaks ka Sannut lasteaeda proovida. Ja issi kui mitte tööle minna, siis vähemalt kodus rohkem teha.

Lapsesuu

2011-01-14T05:32:00.000-08:00

Sannu peseb käsi. Karl ütleb, et Sannu ei laseks veel niisama joosta ja kraani kinni paneks. Lisab siis: "Sa ei taha ju, et me jälle Mamma juurde minema peaks?" Arusaamatult küsisin, et kuidas need omavahel seotud on. "Muidu saab ju vesi otsa ja me peame Mamma juurde minema jälle," vastab Karl. Hea mälu ja hea seostamine:)

Juttu on Karli lasteaiakaaslasest ja tema väiksemast õest. Küsin, et mis selle Eriku õe nimi on. "See ei ole õde, see on ju vend!" Tean päris kindlasti, et tegemist on tüdrukuga ja nime suhtes jõuame järeldusele, et see on Elis. Ütlen, et Elis on ju tüdruku nimi, siis ta peab õde olema. Karl arvab: "Ei ole õde, ikka vend on. Ta on ju väiksem!" Kuna Sannu on noorem ja venna, siis järelikult kõik nooremad peavad olema vennad:)

Aastad mööduvad

2011-01-14T04:58:00.000-08:00

Järjekordne aastanumber on vahetunud. Juba mõnda aega tagasi tegelikult, aga peale puhkust tööle naastes on väga palju tegemist olnud ja blogimiseni pole jõudnud.

Mis eelmise aasta kokkuvõtteks öelda? Vaatasin üle oma eelmiseks aastaks tehtud plaanid:

- kodus toimetada (miinimumprogrammiks ühe toa remont, maksimumprogrammis vannituba ka, lisaks reovee lahendamine, aias õunapuud lõigata, kasvuhoone ja kartulipõld) - tehtud sai ainult esiku remont, mis on maja väikseim ruum:), vannitoast pole juttugi. Aga õunapuud said lõigatud ja andsid tänulikult suurt saaki, kasvuhoone tegi ka kallis mees valmis ja kartuleid võtsime tõesti oma põllult. Lisaks valmis saunapuude kuur ja teised puudekuurid said seinad. Aeda valmis ka päris mitu meetrit.
- kasutada rohkem Eesti Posti teenuseid, kui EMT ja MSN-i ja Orkut.com-i - kui aegsasti meeles oli, et sünnipäev tulemas, siis saatsin kaarte, kui ootamatult tabas see päev, siis tuli kiiremaid mooduseid kasutada. Millegipärast jäid saatmata jõulukaardid, kogu aeg oli aega küll ja siis olime haiglas ja siis oli juba hilja. Ehk sel aastal läheb paremini, kavatsen seda poliitikat jätkata, sest mulle endale väga meeldivad tigupostiga saabunud kaardid.

- lapsed sügisel lasteaeda - Sannut ikka ei pannud. Mõtlesime aasta lõpus harjutama hakata, aga see läks haiguste nahka. Kui nüüd Karl jälle terveks saab, siis ehk üritame. Kiiret pole ka selle asjaga.
- kambakese uued liikmed üle vaadata (ja muidugi ka vanad ikka aeg-ajalt) - nähtud nad said, kuigi Mihkel pidi esimesena ise meie juurde tulema ja Isabel oli juba esimesel kohtumisel 10-kuune. Vanade kambakeste liikmetega ikka ka trehvasime aeg-ajalt, kuigi tuleb tunnistada, et laste, töö, maja ja aia kõrvalt on väga raske ise kaugemale sõita.

- ikkagi mahtuda lõpuks oma teksadesse - ei õnnestunud
- jaotada end ratsionaalselt töö ja kodu vahel - vist on õnnestunud
- lugeda läbi 1 raamat - tervelt ühe vist lugesingi, Sofi Oksonen "Puhastus". Ja "David Copperfield" jäi pooleli (see on ka väga paks raamat:)). Lasteraamatuid saab mõistagi palju loetud:)

Mõned märksõnad veel möödunud aasta kohta:

Aasta avastus - hallid juuksed

Aasta saavutus - pere majandamine ühe sissetulekuga

Aasta ebaõnnestumine - veepõud kaevudes suvel, mis tingis just puhkuse ajal kodust eemaloleku

Aasta tegu - segakoori laulma minek (üle peaaegu et 10 aasta)

Aasta sündmus - vaieldamatult Maailmaparandaja ja Mpsi pulmad

Aasta elamus - kanuumatk koos mõnusa seltskonnaga

Rohkem ei tulegi meelde. Selleks aastaks lubadusi? Konkreetseid lubadusi ei hakkagi andma, sest nagu näha, ka peale mitmendat aasta ühe lubaduse andmist pole ma seda ikka täitnud:) Aga plaane võiks teha küll. Suur soov oleks puurkaev saada, ehk vald ja riik toetavad meid. Kui ei, siis kahjuks jääb see vähemalt hetkel küll omavahendite puudumisel tegemata ja karta on eelmise suve põua kordumist. Elektrivarustuse paranemiseks on ka lootust, kuna asjaga kursis olevad inimesed teavad rääkida, et vähemalt projekt on koostamisel. Kui mitte sel aastal, siis ehk järgmisel. Aasta viimaste ja praeguste seisude juures tasub soovida poistele tervist, sest laste haigused on üks kurvemaid asju. Kindlasti jätkame tasapisi maja ja aia kallal nokitsemist.

PS Endiselt ei saa aru, mille järgi blogger neid reavahesid teeb...
PPS Aitäh päkkapikkudele, sain oma (3) poekotti Selveri infoletist kätte.

Sel aastal olid jõulud teisiti

2010-12-27T06:14:00.000-08:00

Alustaks enne jõulu ajast. 14. detsembril hakkas Karl hirmsasti köhima, üks köhahoog teise järel ja lausa nuttis ise juba. Kiirustasime siis perearsti ukse taha. Seal pikka juttu polnud, peale kuulamist saatis meid haiglasse. Esialgu pidime puhketoas ootama, kuna palatid olid kõik kinni! Üsna ruttu tehti esimene aur. Karl muidugi esimene kord protesteeris, aga kui juba taipas, et see haiget ei tee, siis lasi teha küll. Tunniajaste vahedega saime 3 auru, kõik see aeg passisime puhketoas, kus oli telekas, mis näitas vaid ETV-d (mingi poliitika jutu saade), male ja raamatud tervishoiust. Siis lõpuks saime palatisse. Karl paistis esialgu üsna suures vaimustuses olevat, tuiskas mööda palatis ja uuris. Isegi metallist võrevoodi vaimustas teda ja tahtis sinna kohe magama minna. Ja WC-s oli kraan, mis ise tööle hakkas. Siis tuli Karlil ka palavik ja siis ta enam eriti lõbus ei olnud. Kuna haiglassetulekut ei osanud me üldse karta, siis meil polnud mitte midagi kaasas. Õnneks Mamma ostis hambaharjad-pastad, Karlile pidzaama ja mõned lasteajakirjad. Öine auru tegemine ei meeldinud Karlile kohe üldse. Ja kõige hullem oli hommikune vereproov. Teisel päeval viidi meid lasteosakonda, mingi suurem kolimine toimus. Siis tal oli juba parem olla ja meil hakkas hirmus igav. Ma ei ole vist päeva jooksul kunagi varem nii palju mänginud, joonistanud, värvinud, kleepinud, lõiganud, voltinud, laulnud. Teise päeva õhtul õnneks saime ka mängutuppa minna, siis oli natuke lõbusam, emme sai Legosid kokku panna:) Ja veel lõpmatuseni mängida. Isegi lastesaade, mida ta kodus ainiti vaatab, ei huvitanud teda. Haiglas oleku tõttu jäid meil ära nii minu kui laste jõulupidu töö juures. Ja samuti jäi mul tegemata kõik töö, mis ma enne puhkust ära pidin tegema. Reedel lõpuks siis saime koju. Diagnoos, nagu ma aru sain, oli viiruslik bronhiit. Ja seega oli karta, et Sannule see ka külge hakkab.

Lasteaia jõulupeol käisime teisipäeval õnneks ära. Samal öösel hakkas Sannu köhima. Kuna Karliga niikuinii kolmapäeval arstile pidime minema, jätsime Sannu koduste laste jõulupeo ära ja viisime Sannu ka arstile. Arst ütles, et köha talle üldse ei meeldi, kirjutas ühe rohu, saatis vereproovi tegema, aga haiglasse ei pannud veel. Meil oli küll haiglakott kaasa pakitud, aga hingasime kergendatult ja läksime koju tagasi. Aga ööl vastu neljapäeva läks asi tõsisemaks. Sannu ei maganud, hingamine läks raskeks, köhis, hommikul oli 38,6 palavik ka. Vereproov oli küll korras, aga arstiga telefoni teel konsulteerides otsustasime haiglasse minna. Sannu sai sama palati, kust me reedel Karliga olime tulnud, isegi meie tehtud lumehelbeke oli aknal, nagu ootaks Sannut. Raske südamega jätsime issi ja Sannu haiglasse ning sõitsime Karliga koju.

Kuna pidime Karliga ise jõuluettevalmistustega hakkama saama, siis esiteks läksime kuuse järgi. Ma polegi oma pea 30 eluaasta jooksul päris ise metsast kuuske toomas käinud. Valimas küll, aga ei ise saen ja toon metsast ära, seda mitte. Kuna lund on ikka rohkesti, siis ei hakanud Karliga metsa sumpama minema. Issi luges talle sõnad peale, et ta peab aitama emmet, seetõttu polnud Karl nõus koju ka jääma. Võtsime siis kelgu ja sae ning läksime tee äärest vaatama. Tegin ka väikese tiiru heinamaa ümbruses, aga isegi väike tiir lumes sumpamist võttis hingeldama hirmsasti. Ühe enam-vähem sobiva siiski leidsime tee äärest. Kui ma ta lõpuks lume alt kätte sain, siis ta siiski ei tundunud nii ilus, aga pidi sobima. Koju läksin siis nii, et kelk koos Karliga ühe ja kuusk teise käe otsas. Karl oli ehtimise juures suur abimees.

Õhtul kuulsin, et Sannule mõjus haigus kahjuks palju hullemini kui Karlile. Lisaks köhimisele oli tal kõrge palavik (kohati isegi üle 39), oksendas, kõht oli lahti. Talle tehti auru, anti palavikualandajat, hiljem pandi vedelikukaotuse leevendamiseks tilguti ja kuna tekkis hapnikupuudus (monitor oli näpu otsas), siis anti ka lisahapnikku. Pole siis ime, et ta ise väga õnnetu ja vaevatud oli. Ja kodus kõigele sellele mõelda oli vist isegi raskem, kui ise seal oleks olnud koos temaga. Nii veetsidki issi ja Sannu jõulupühad haiglas ja meie Karliga kodus. Hirmus kurb oli nende pärast. Laupäeval käisime neid vaatamas ja siis oli Sannu juba täitsa enda moodi, rääkis ja mängis. Täna anti lootust, et homme saab välja.

Lõpumärkusena olgu öeldud, et Lastehaigla toetusfondi reklaamile, mis räägib, et "Haigus ei küsi, millal tulla" vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga. Õnneks Sannu ise veel ei oska jõuluvanast ja kõigest sellest eriti palju pidada, seega tema selle üle ei kurvastanud, et pidi jõuludel haiglas olema, küll aga issi ja meie. Karliga oleks kindlasti raskem olnud.

Väike heategu igasse päeva.

2010-12-08T23:25:00.000-08:00

Eile hommikul juhtus selline lugu. Sõitsime meie Karliga lasteaia poole. Selleks, et suure tee peale saada, tuleb mäest üles sõita. Ise ma eelmisel päeval mõtlesin, et vist ei tasu sealt enam üles sõita, no aga ma läksin ikka. Aga üles ei saanud. Hoog oli vist liiga väike, sest kui peaks juhtuma, et keegi veel seal tee peal sõidab, siis peaks ju teed andma, seetõttu ei saa tee peale kohe tormata. Hästi natuke jäi puudu, aga enam edasi ei saanud, rattad lihtsalt käisid all ringi ka teise käiguga. Üks auto tuli eemalt, mõtlesin, et lasen ta mööda ja siis ukerdan edasi. Auto jäi aga natuke maad eemal seisma ja tuli tagurpidi tagasi. Kaks noormeest tulid välja ja küsisid, et ega mul abi vaja ole. Muidugi oli! Nad pidid ainult natukene tagant lükkama ja üles me saimegi. Uhh, mul oli nii hea meel. Et nii häid inimesi veel on. Karl kommenteeris ka kohe: "Emme, vaata kui tore, et nii häid inimesi on!" Küll päkapikud ka näevad kõike ja panevad tähele:)

Kiri päkapikkudele

2010-12-08T23:22:00.000-08:00

Tere, kallid päkapikud!

Olen olnud hea laps, koristan tube ja üldse ei jonni. Palun tooge mulle riidest poekotte. Sest viimase kuu aja jooksul olen ma kõik oma neli poekotti ära kaotanud, ilmselt Selverisse. Kilekotiga ei tahaks kuidagi poes käia.

Aadress: punased vilditud sussid voodi ees

Hurry, hurry, hurry, now quick, quick, quick, quick

2010-12-08T22:53:00.000-08:00

Selle laulu viisijupike kummitab viimasel ajal peas: http://www.youtube.com/watch?v=vqNsN76zdoU just sõnade pärast, sest hirmus kiire on. Pikka aega juba mõtled, et võiks kirjutada, aga ei jõua kuidagi. Proovin siis natuke tagantjärgi.

Kui see esimene korralik paks lumi maha tuli, siis järgmisel päeval oli mul vaja Endlasse koolitusele sõitma. Niikuinii pidin varakult minema hakkama, sest kell 6.10 oli juba praamilbronn, aga mingi ärevus hinges ajas mind juba kell 3.30 üles ja nii hakkasingi natuke enne 4 kodust sõitma. See oli kokkuvõttes päris hea mõte, sest teed olid päris jubedad. Lootsin, et Kuivastu maantee on puhtaks lükatud, aga ei. Kaks sahka tulid vastu. Andis ikka läbi pusida, pealegi sadas ja tuiskas terve tee, nii et nähtavus oli ka suht kehv. Raplast alates läks õnneks (mees)kolleeg rooli. Koolitus ise oli minu jaoks päris asjalik. Järgmisel päeval tagasitulles arvasid mõlemad mehed, et nemad on õhtusest "koosolekust" hirmus väsinud ja sõita ei taha. Päris naljakas oli sõita, mehed taga magavad, ümberringi kottpime, pole õrna aimugi, kus ma olen või kuhu ma minema pean. Aga kohale ma jõudsin. Pidin veel Haapsalust läbi sõitma, mistõttu jäin ma praamile nii u 5 min hiljaks. Külm, kõht tühi, süüa polnud kusagilt osta, õnneks päästis mu elu kotis olnud paanikašokolaad:)

Eelmisel nädalal oli kohe eriti kiire. Esmaspäevase päeva veetsin sigalates ülevaatusi tehes, teisipäev möödus sünnipäevatades, õhtul oli veel lauluproov. Käin nimelt nüüd kohalikus segakooris laulmas, kus omal ajal laulis mu vanaema ja vanaisa ning juhatas teine vanaisa, järjepidevus. Olen oma koori pesamuna:) Kolmapäeval käisime üle mitme-mitme aasta teatris. Väga hea tükk oli, natuke nalja, aga mõtlemapanev. Reedel oli Kihelkonnal talvelaulupidu. Kuigi ilm oli parasjagu talviselt krõbe, siis õnneks see väliosa möödus suhteliselt kiiresti, nii et külm ei hakanudki, pealegi tehti juba bussis kõvad külmarohud sisse:) Õhtul oli pidu kultuurimajas. Küll on ikka tore jälle laulurahva seas olla:) Talvelaulupeost räägiti Aktuaalses Kaameras: http://uudised.err.ee/index.php?06220338 ning kirjutati kohalikes lehtedes siin ja siin. Laupäeva hommikul varakult Sõrve, et suureks sünnipäevapeoks ettevalmistusi tegema hakata. Ja juba vooriski Ladina-Ameerika päritolu külalisi sisse. Teiste hulgas olid poptäht, karnevalilt tulnuid, seebika tegelasi, Tšiili kaevur ja piraadihakatisi. Väga vahva oli, et kõigil olid kostüümid seljas. Muidugi parima kostüümi auhinna saajas polnud kahtlust, kuigi noorem põlvkond oli juba tihedalt kannul. Pühapäeval käisid veel vanaema ja tädi sünnipäeval. Ning õhtu lõpuks jõudsime koju, kus ootas 10-kraadine tuba ja lumine kass.

Lapsesuu

2010-11-19T05:43:00.000-08:00

Karl toppis pluusi alla mingi mänguasja.

Küsib: "Emme, arva ära, mis mul kõhus on?"

Emme arvab kõhu kuju järgi, et tita.

"Õige!" ütleb Karl.

Emme uurib edasi, et ei tea, kas poiss või tüdruk.

Karl vastab: "Ma pole veel otsustanud!"

Vat siis, kuidas tulevase lapse soo määramine tegelikult käib, kromosoomidel pole siin mingit sõnaõigust.

Jõulupostkaardi ilm on väljas

2010-11-17T22:37:00.000-08:00

Tõesti mõnusalt armsalt ilusalt lumine ja valge. Küll ilmselt mitte kauaks, sest on sula. Esmaspäeval sai auto talverehvid alla, mille käigus muidugi avastati, et vasak esimene stabilisaatorivarras tahab vahetamist. Vahelduseks mul oligi õigus, et autol midagi koliseb. Ja see on ilmselt selle auto nõrk koht, kuna väljas minu auto kõrval seisis täpselt samasugune auto, millel sama viga, nii et võta teadmiseks, Unistaja. Mõtlesin, et nüüd saab naeltega mööda asfaldit pikka aega krõbistada, aga näed sa, juba täna sain lumes sõita.

Mis vahepeal veel huvitavat olnud? Lasteaias oli isadepäeva kontsert, Karl olevat valjusti (ja ainult natuke valesti) laulnud, aga ainsana omavanustest olid tal sõnad kõik peas. Ka vanemate laste laulu omad. Tantsida ei olevat tahtnud. Ja lisaks anti meile tänukiri sügisnäitusel osalemise eest!

Lasteaia hoolekogu koosolekul käisin ka. Esimest korda puutun üldse sellise asjaga kokku. Võtab ikka täitsa ahastama, kui kuulad juhataja juttu, et see eelarverida on tühi, nii et WC paberit enam osta ei saaks, elektri eelarvest on poole kuu jagu alles, inventari soetamise eelarve on u 10000 lõhki, kuna lõpuks osteti uued lauad (reguleeritavate jalgadega), mille eest ollakse veel võlgu. Jaanuarist tuleb tõsta nii toiduraha kui ka kohatasu, mis tegelikult ongi teiste lasteaedadega võrreldes väga väiksed. Kui isegi igapäevase eluga välja ei tule, mis siis veel rääkida uue inventari ostmisest, lasteaia madratsid-tekid-padjad on seal vist lasteaia ehitamisest saati, ehk siis pea 40 aastat! Remondist ei tasu unistadagi. Vallavanem ja volikogu esimees olid ka kohal, aga nemadki laiutavad ainult käsi, kuna raha ei ole. Palgad olevat ka nii lasteaias kui vallaametnikel endil ühed Eesti madalaimad. Detsembri alguses on jälle jõululaat, kuhu oodatakse lastevanemate heategevuslikku panust, et müügist korjata raha tekkide-patjade-voodiriiete ostuks. Mulle on see lasteaia teema südamelähedane, kuna 2 lapse kaudu jään päris mitmeks aastaks sellega seotuks.

Tervis kontrolliti ka üle mitme aasta üle, töö tervishoiukontrolli käigus. Peale rasedust polegi arsti juurde asja olnud, ainult lastega käin perearsti juures, isegi mingeid viiruseid pole põdenud eelmisel aastal (sülitan 3 korda üle õla). Silmanägemine ei ole muutunud, süda oli korras, veresuhkur nati kõrge (ehk mõjutas söödud lõuna) ja vererõhk nati madal (eelmisel päeval käisin doonoriks, äkki see puuduv 500 ml mõjutas). Võib edasi töötada küll.

Lapsesuu

2010-11-16T03:47:00.000-08:00

Sandri esimene (sõnaline) vaimukus:

Istume söögilaua taga, Karl hakkas millegipärast jonnima, multikavaatamine oli vist teemaks. Karl nuttis valju häälega, Sander vaatas teada ja ütles siis, mis ta asjast arvab: "Venna tita!"

Issi läks poodi, meie ootasime autos. Tagasi tulles rääkis issi, kuidas pood oli parme täis, kes kõik Bocki või muud taolist kanget õlut ostmas olid. Karl jääb hetkeks mõttesse ja küsib siis: "Issi, aga mis sa tegid, et nad sind ei hammustaks?" No mis sa kostad selle peale, seleta 4-aastasele, milliseid parme issi mõtles:)

Sõidame Karliga lasteaiast kodupoole. Lasteaias olid nad vaadanud musta ja valge koera multikat. Rääkisingi siis Karlile, et seda multikat olen isegi mina vaadanud, kui ma väike olin. Sellepeale küsis Karl, et mis ma veel telekast vaatasin. Üritasin siis meelde tuletada, mis meile näidati. Kõige suurem sõber, Hunt Kriimsilm, Mõmmi aabits, Tammetõru seiklused. Enamusi neist on Karl ka näinud. Edasi küsis Karl, et mis multikaid oli. Mul peale musta ja valge koera ei tulnudki miskit meelde, et ju siis rohkem ei näidatud. Karl ohkas selle peale: "Noh, vähemalt sa oled sedagi näinud!"

Karlile meeldib kõiksugu üllatusi teha. Ükspäev tulime jällegi lasteaiast ja tal oli vist mingi joonistus kaasas. Manitses mind, et ma issile selle kohta midagi ei ütleks. Lubasin, et ma ei ütle midagi. Sellepeale Karl küsis üllatunult: "Mitte midagi? Kas sa isegi tere ei ütle?!"

Küll on kena autoga tee peal liugu lasta

2010-11-09T00:18:00.000-08:00

Nüüd on see siis käes. Autol on suverehvid all, aga väljas on lumi maas. Eile hommikul härmas loodust vaadates veel mõtlesin, et äkki ikka peaks rehvid autopeale panema ja ehk pääseks linnas kusagil rehvivahetuses jaole. Aga kuna teadsin, et niigi kiire päev, siis jäid panemata. Eile oli natuke libe, aga täna ikka päris libe. Sõitsin nii 60-70 ja kohalt minnes isegi 3. käiguga käisid rattad all ringi. Ja üks auto oli kraavis ka, hiljem selgus, et naabrinaine. Ise ei proovinud seal üldse pidurdama hakatagi, muidu oleks sealsamas kraavis lõpetanud. Kuidagi tuleb ka koju saada õhtul... Homme õnneks ei pea oma autoga sõitma, sest Tallinnasse minek, tööautodel on talverehvid all.

2010-11-04T06:34:00.000-07:00

Ilma pimedus vist hakkab mõjuma. Kuidagi ei viitsi tööd teha. Tahaks kodus olla, küünlaid põletada, kuulata ahjus praksuvat tuld ja ümber maja vihisevat tuult, diivanil sooja pleedi alla ennast kerra kerida, sooja kakaod juua ja sooja pehmet lõnga kududa. Selle asemel peab läbi pimeduse, vihma ja tuule tööle rühkima. Olgu, hommikuti on nüüd tänu kella keeramisele valge, aga õhtul seevastu pime. Ja kaua see hommikunegi valgus veel püsib. Kui päris aus olla, siis mõnel päeval ei tundugi valgeks minevat. Päikest näidati ka täna paariks hetkeks, peale seda kui 2 päeva oli tihe udu ja 2 päeva oli sadanud.

Hingedepäeval käisin korraks ikka surnuaiast läbi. Ma ei hakanud õhtul pimedas enam Kihelkonnale minema, aga põikasin koju minnes Lümanda surnuaiast läbi. Ja hästi tegin. Imeilus oli seal hämaras põlevaid küünlaid vaadata. Selline rahu tuli hinge korraks. Kodus süütasin ka õues küünlad, et võib-olla vanaema-vanaisa tulevad oma kodu ja meid vaatama. Ja toas põles küünal kõikide teiste kallite kadunute mälestuseks.

Eks peabki nüüd ootama lund ja jõule, et ilm vähekenegi helgemaks läheks.

Esimene kinoskäik

2010-11-03T01:26:00.001-07:00

Mina käisin viimati kinos Tartus 2007. aasta kevadel, Kariibimere piraatide filmi vaatamas (osa 3 vist?). Karl polnud oma 4 ja poole eluaasta jooksul veel kinos käinud. Mingi aeg oli isegi päevakorras, aga enam ei mäletagi, kas aeg ei sobinud või arvasime, et Karlile film ei meeldiks. Nüüd jooksis kinos Petsoni ja Finduse multifilm ning mõtlesime ära käia. Muidu räägitakse küll kinost, aga Karlil puudub ettekujutus, mis see üldse on. No muidugi meie saare ainuke kino päris klassikalise kino mõõtu välja ei anna, aga film oli ja pop corn oli, mida veel siis vaja. Jõudsime Karliga isegi natuke liiga vara kinno, nii et ta jõudis juba muist pop corni ära süüa ning pärima hakata, millal see film siis hakkab. Kõigepealt muidugi tahtis teada, kus telekas on, sest issi rääkis kodus, et kinos on suur telekas:) Püüdsin selgeks teha, et valge sein ongi telekas, kui lõpuks pilti näitama hakati, siis sai aru. Multikas ise oli vahva, nii lastele kui ka täiskasvanutele sobiv. Eriti meeldisid mulle need pisikesed mutukad, kes pättust teevad kogu aeg. Kui film läbi sai (Karl ei jõudnud veel õnneks pärima hakata, et millal läbi saab), küsisin, et kas talle meeldis. Meeldis küll. Küsimuse peale, et mis meeldis, vastas kõigepealt, et pop corni meeldis süüa:) Siis ikka täiendas, et multikas meeldis ka. Ja ta tahaks teinekord veel kinno minna. Kui veel lastele midagi näidatakse, siis võib Karliga täitsa minna.

Alias Karli moodi

2010-11-02T05:57:00.000-07:00

Sõidame Karliga õhtul kodupoole, ilm on hall ja porine, natuke tibutab. Räägime aastaaegadest, et praegu on sügis ja varsti tuleb talv ning lumi. Karl ütleb äkki: "Nii kahju, et praegu ei ole neid lille moodi asju, mis nagu põõsa küljes on, õitsevad noh." Kui emme veel ei taipa, millest ta räägib, seletab edasi: "No need, mille küljest saab väikesi tükke võtta ja ära süüa ja siis saab soovida midagi." Nüüd sai emme ka lõpuks aru:)

Maal elamisest

2010-11-01T00:03:00.001-07:00

Eile hommikul (bussiga) linna tööle sõites mõtlesin ma pikemalt maal elamisest, selle rõõmudest, muredest ja raskustest. Võib-olla ma teen liiga linnakodanikele, kelle kodu just kesklinnas ei ole, aga ega ma enam täpselt ei tea ka, kuidas linnaelu käib.

Mõtlesin, et inimesed, kes ikka veel (või ka uuesti) maal elavad, peavad seda ikka tõsiselt tahtma. Miks muidu lepivad nad igasugu raskustega. Ja peavad ka mõnevõrra rikkamad olema, sest kuigi pole vaja maksta hiigelsummasid kommunaalkuludeks, kulub transpordi peale päris palju, rääkimata sellest, et autot ennast on ka tingimata vaja. Sest peamiselt on nii, et kui tahad tööl käia - mine linna. Tahad arsti juurde - mine linna. Tahad kontserdile, kinno, teatrisse - mine linna. Tahad poodi - mine linna. Hea, kui on vallakeskuses veel töötav lasteaed, kool ja toidupood, muidu peab ka neid teenuseid nõutama linnast või lähimast suuremast asulast. Ja ühistransport ka enam kõikjal ei levi või siis ei sobi kellaajad üldse. Mina näiteks hommikul bussiga linna saan, aga õhtul koju enam mitte. Viidule tööle ma ka hommikul saaks, kui ma jalutaks nii paar kilomeetrit, aga õhtul koju kuidagi ei saa. Nii ongi ainus vahend auto. Ka maalapsed peavad olema mõnes mõttes tublimad, kui linnalapsed. Hommikuti peab jube vara ärkama, et suure bussiringiga kooli jõuda, peale tunde oota bussi jälle. Huviringides käimiseks peab jällegi hoopis linna minema. Ka mõned lasteaiad lapsed käivad lasteaias bussiga. See tähendab, et kui linnas viib ema-isa nad lasteaeda ja aitab riidest lahti ning saadab rühma, siis maal peab laps ise enam-vähem hakkama saama. Eks need lapsed nii maaeluga harjuvadki.

Aga kui vahel tulevadki pähe mõtted, et kas see kõik ikka on seda väärt ja vaat kui mugav oleks linnas elada, siis tean ka kindlalt seda, et ma ei vahetaks oma kodumaja linnakorteri vastu. Ja ma ei kujutaks ka lastega elu linnas ette, maal on neil ikka märksa toredam õues mütata, kaua seal mänguväljakutel ikka käiakse.

Kuidas aru saada vananemisest

2010-10-28T01:17:00.000-07:00

Neljas aastakümme teadagi on hirmuäratavalt lähedal juba. Olen täheldanud paari märki saabuvast vanadusest:
Olin kontoritarvete poes, üks noormees (vanuses kuni 20 välimuse järgi) uuris erinevaid pliitseid müüja juures. Kuna tal läks valimisega aega, aga minul oli kaup välja valitud, ütles ta viisakana, et makske TEIE enne ära. Tänapäeval väga harva üldse teietatakse, seda enam see üllatas mind ja hakkasin mõtlema, et järelikult olen ma piisavalt vana, et ta mulle võiks öelda TEIE.
Teine asi, mis ma olen märganud, et vanuste grupeerimisel pannakse ikka ühte patta vanused 20-30 ja 30-40 ning nii mõnelgi pool on defineeritud noor kui kuni 30-aastane.

Kolmas asi on see, et kuigi tundub, et mitte väga ammu käidi minu pärast lastevanemate koosolekul, siis nüüd teen ma seda ise, Karli lasteaias nimelt. Ja kuidagi õnnestus mul ka hoolekogusse sattuda, eks paistab, mis seal tehakse...

Aga ega ei maksa põdeda, paar aastakest veel noorena olemist aega ja räägitakse ka, et keskiga on parim aeg elus.

Suur poiss

2010-10-20T23:36:00.000-07:00

Sander vist sai ise ka aru, et 2-aastane pole enam mingi titt, vaja suure venna moodi asju teha.
Juba u kuu aega tagasi keeldus ta söögilaua ääres oma söögitooli istumast, istub tavalise tooli peal, kuigi nina eriti üle kausi ääre ei ulatu. Viisime siis söögitooli köögist hoopis minema, saigi ruumi juurde.
Üks hetk ei tahtnud ta enam oma voodisse minna. Puges ruttu venna voodisse, tõmbas teki omale peale ja oli seal sellise nunnu näoga, nagu olekski see tema koht. Egas midagi, ostsime talle ka samasuguse voodi nagu vennal. Ainult see on ühe astme võrra lühem, kuna Sannu ka pisem ja arvasime, et äkki pudeneb maha voodist. Sannu aga puges ikkagi venna voodisse:) Ilmselt polnudki asi niivõrd titevoodis, vaid tahtis lihtsalt venna voodis olla. Võib-olla ka harjub alles. Aga kartus, et ta magamamineku asemel rändama läheb pole siiani tõeks osutunud, kui ta lõpuks ikka oma voodisse suudame meelitada, siis ka sinna jääb. Kuigi "laulab" veel tunnikese vähemalt.
Ainuke asi, mida me tõeliselt ootame, et ta suure venna järgi tegema hakkaks, on potil käimine. Seda ta aga teha ei taha või ei oska. Vahepeal juba tundub, et teeb edusamme. Eile õhtul saime paari püksitulnud tilga hinnaga 2 korda pissi potti, seal samas aga soristas põrandale. Eks peab ikka harjutama veel. Karl selles vanuses käis minu arust pissil poti peal või õues, kaka kippus veel tükk aega püksi tulema.

Sander 2

2010-10-11T05:16:00.000-07:00

Tõesti-tõesti, Sander Sindrinahk on kahene! Eelmise sünnipäeva puhul meenutuseks selline post.

Mida kahene Sander oskab ja teeb?

Sõnu paistab iga päevaga juurde tulevat. Peale emme-issi on sageduselt kolmas sõna oteii (okei). Emme vist kasutab seda liiga palju:) Aga veel näiteid sõnavarast: pai-pall, täta-tita, pada-padi, eija-venna, Mamma, Papa, Memm, mm mamma ja mm papa-muumimamma ja muumipapa, auh, opa, mää, pä-pä-part, titii-kukk, ii-hiir või siil, änn-auto (millegipärast on enamus mudelautodest mamma autod), pissi, aka- kaka või traktor, mõistata ise, kumb just, pass-kass (kõlab pigem nagu päss), buss, ei tea (kõlab eii teeaa), ei taa-ei taha, puud (kui õues küsida, mida me teeme, siis vastab imestunult, et puud, mis tähendab, et puid lapime muidugi, mis siin küsida üldse:) kakn- kartul, puua-piim, pott, süüa. Ilmselt on neid veel, mis praegu meelde ei tule.

Tahab ise kangesti riidesse panna ja on hirmus kuri, kui kogemata aidatakse, kisub uuesti ära ja paneb ise. Mis siis, et 2 jalga ühte püksisäärde lähevad. Saapad paneb ise jalga. Ise ronib voodisse ja välja (õnneks küll ainult siis, kui on magaminek ja magamast tulek). Peitust meeldib mängida. Joonistada meeldib, raamatuid meeldib vaadata, kõige rohkem aga autodega mängida. Potil ei meeldi eriti käia, kuigi paar korda on ta täitsa ise potile läinud, kui on juhuslikult paljalt olnud, samas aga soristab maha. Rattatoolis meeldib sõita. Aiakärus meeldib sõita. Ja kui teda traktoriga järel veetakse.

Vennaga võivad suured sõbrad olla ja koos mängida-mürada, samas kaklevad mänguasjade pärast, ikka on vaja seda, mis teisel. Ja Sannu võib vägagi oma õigust nõuda. Kui ei saa, siis nutt lahti ja kipub ka lööma venda. Aga venna eeskujul teeb paljusid asju, eriti muidugi lollusi:)

Vennad vaatavad rallit:
Igas töös on Sannu suur abimees, kui lastakse. Puid lapib, lehti riisub, kartuleid aitas korjata, kartuleid aitab koorida andes koorimata kartuli kätte ja kooritud kartuli paneb kaussi. Tainast segab, kassile annab süüa. Sööb enam-vähem kõike, kui just tahab, võib isegi Karlist rohkem süüa, samas ei taha peaaegu üldse, kuidas just tuju ja isu on. Viimasel ajal keeldub oma lastetoolis istumast ja istub suurte tooli peal, mis siis, et nina, suust rääkimata, üle kausi ääre ei ulata.

Üldiselt on naerusuine ja rõõmsameelne, kuigi kui ikka jonnib, siis mehiselt. Kallistada ja musitada meeldib. Meie väike naerupall! Palju õnne Sulle!

Nädalavahetuse saavutused

2010-10-11T05:01:00.000-07:00

Peaaegu täiesti tavaline nädalavahetus, mille jooksul:

- saime lõpuks puud lapitud ja platsid korrastatud (saunapuud jäid veel tegelt, aga pole kuhugi panna).

- said valatud saunapuude kuuri aluspostid (ma ei tea ausalt öeldes, kuidas neid nimetatakse:))

- panin keldrisse peedid ja porgandid (liiva sisse).

- riisusime ja vedasime poistega 3 kärutäit pärna lehti.

- vaatasime rallit terve perega. Kui ikka ralli praktiliselt värava tagant läbi läheb ja peres on 2 juba autohuvilist poissi, siis ei saa võimalust kasutamata jätta. Täitsa äge oli ja poistele ka meeldis.

- käisime saunas.

- pesin 3 masinatäit pesu, millest 1 oli eelmisest hooajast pesemata villased asjad:) Küll ei olnud kuivatamise ilma, siis ei olnud pesemiseks vett ja nüüd nagu oli viimane aeg juba.

- korrastasin kasvuhoone. Üsna kahju oli tegelt tomateid välja sikutada, kuna need olid alles rohelisi punne üsna täis, aga ega nad valmis ikka enam ei saa. Kaevasin kasvuhoone ära ka.

- kaevasin maasikapeenrad ja porgandipeenra ära.

- keetsin 5 purki õunamoosi.

- panime aknad ette. Meie aknad on kahekordsed, millest teine kiht suveks eemaldatakse ja talvel tuleb need siis jälle ette panna ja ära tihendada. Kuigi tuleb tunnistada, et ega seal enam väga palju tihendada ei ole...

- avasime küttehooaja. Pliidi alla teeme küll iga päev tuld ja vahel ka mitu korda, aga ahju kütsime esimest korda soojaks laupäeval.

- saime peresse 2 tattnina ja 1 köhija, issi on siiani terve.

Seda kõike muidugi selle hinnaga, et Tallinnas sünnipäeval jäi käimata, millest oli muidugi väga kahju.

Ma olen piisavalt hea, ma olen piisavalt hea...

2010-10-07T23:12:00.000-07:00

Hullumeelne nädal. Hästi ei julgegi enam meile lahti klõpsata, mine tea, mis jama sealt jälle tuleb. Aga õnneks tuleb nädalavahetus ja saab vähemalt mõneks ajaks tööjamad unustada.

Mis me vahepeal teinud oleme? Tartus käisin siuhvilks jälle, koolitusel. Natuke liig on ikka pea 12 tundi sõita selleks, et saaks 4 tundi koosolekul istuda. Aga noh, peamaja omad tahavad ka ju sõita. Järgmine koolitus, seekord 2-päevane, toimub lausa Jõgevamaal Endlas.

Mihklipäevaks oli vanarahval küll sügisesed toimetused tehtud, kuid meil veel neid jätkub. Kartulid said eelmisel reedel pimedusega võidu võetud. Ja väga õigel ajal, kuna laupäeva hommikul oli esimene öökülm. Porgandid-peedid võtsin ka ühe õhtuga üles, sest ega seal polnudki midagi. Nüüd on veel aiamaa kaevata, lillepeenrad korda teha, roosid talveks ette valmistada, õunad korjata, lehed riisuda ja kasvuhoone korda teha, see aga on (rohelisi) tomateid alles täis.

Laupäeval tegime teist korda õunamahla. Esimesel korral, nädal aega varem, ei tahtnud see töö kuidagi välja tulla. Kõigepealt oli vaja press ja purustaja Sõrvest meile saada, lõpuks isal oli reedel aega ja tõi ära. Siis muidugi tuli välja, et mahlapressi kast on mädanenud. Õigemini oli see juba eelmisel sügisel teada, aga ega kellelgi vahepeal siis meelde ei tulnud uut teha. Vennas õnneks laupäeva hommikul sai töö juures uued tükid teha ja kohapeal klopsisid kokku. Meil mõned korvid õunu juba korjatud, press töökorras, hakkame siis purustama. Ja masin hakkas kärssama! Kuna kõik muu oli valmis, siis ei jäänud muud üle, kui tuli vana hea inimjõul töötav puidust nui teha ja käsitsi purustada. Sai hakkama küll. Mahla tuli omajagu, aga ema viis enamuse endale. Eelmiseks nädalavahetuseks sai masin õnneks korda, aga Sannu otsustas haigeks jälle jääda (samamoodi 39,7 palavik vahepeal), seega tööjõudu jäi puudu. Aga isa õnneks tuli appi ja mingi 100 l mahla sai jälle valmis. Seekord jäi mulle kuumutamiseks pea 40 l. Ühe korra saab veel mahla teha. Aga selleks peaks vist endale ka veininõu muretsema, sest pudelid ja suured purgid on juba mahla täis.

Puudehunnik on ka tänu Sannu ja issi ühispingutusele peaaegu otsas. Saunapuud on veel jäänud.

Ega enam õhtuti suurt õues teha ei jõuagi, nii et jäävad ainult nädalavahetused.

Kodust välja ja sportlikult talvele vastu

2010-09-22T22:42:00.000-07:00

Umbes nii kõlas hüüdlause kuulutuse peal. Kohaliku valla spordiorganisaator oli kusagilt välja ajanud natuke mingi Euroopa fondi raha projektiks, mille eesmärk oli: tervislikel põhjustel tööturult väljalangemise vähendamine ja ennetamine ja bla-bla-bla (väga pikk ja lohisev lause, mida ainult üks euroametnik välja suudab mõelda ning mida keegi meelde ei suudaks jätta). Ühesõnaga eraldati 2500 krooni, mille eest u 15 naist sõidutati linna, anti kepid kätte ja suunati terviserajale 2 km jalutama. Seejärel basseini, kus vehkisime vesiaeroobikat teha. Peale seda mõned ujulaotsad, saun, pesu ja bussiga koju tagasi. Kogu see lugu ei maksnud meile midagi. Vahel (harva) on maal elamisest kasu ka:) Aga jah, tuli tõdeda, et füüsilist vormi pole nagu eriti ollagi. Kepikõnni ajal mõlgutasin mõtteid, et ma polegi õieti kusagil trennis käinud (va Tartus Auras ujumas), nüüd piirdub kogu füüsiline aktiivsus kodu-, aia- ja õuetöödega. Ja kui muudkui loed ja kuuled, et teised teevad hoolega sporti, siis mõtlen küll, et peaks ju ka. Aastad muudkui tiksuvad ju, peaks tervise eest rohkem hoolt kandma:) Kuna linnas trennis ma kohe kindlasti käima ei hakkaks (kui just ei õnnestu samade naistega kampa hakata ja vesiaeroobikas nendega koos käia), siis peaks see olema midagi, mida kodus teha saaks. Aga kust see aeg võetakse? Nii peangi piirduma aiatöödega.

PS Sandri haigus kulges õnneks kiirelt, eile juba oli terve.

Harakale haigus...

2010-09-21T23:13:00.000-07:00

Polnudki kaua vaja oodata, kui esimene haigusepisik end meie perre sisse poetas. Ja esimeseks ohvriks valis ikka kõige väiksema vastase, Sandri. Nii ebaaus temast. Aga eile kerkis Sannul palavik kohati üle 39 kraadi ja süles oli täitsa nagu sült. Õhtupoole õnneks juba natuke liikus ringi ka. Tänast seisu veel ei tea, hommikul magas magusalt.

Meie elust

2010-09-20T22:49:00.001-07:00

Kostus nurinat, et pole ammu kirjutanud:) Ei ole jah, olen küll hoogu võtnud, aga tegudeni pole jõudnud. Kodus on EMT nett niiii aeglane, et sellega ei viitsi (reklaam lubab küll kogu Saaremaal 3G võrku, meieni see vist aga ei jõua) ja töö juures on kiire peale puhkuselt tulekut.

Aga mis me siis vahepeal teinud oleme? Maailmaparandaja ja Mps sai paari pandud, nüüdseks on nad juba vist nagu vana abielupaar. Vähil käisime, aga nägime u 10 alamõõdulist vähikest ja keeta ei saanud ühtegi. Augusti lõpus saime koju tagasi ka lõpuks, ainult pesupesemisega on kitsas ja saunas pidime Sõrves käima. Viimase aja vihmad aga andsid sel laupäeval juba ka meile sauna. Vähemalt nii palju kasu on sellest alatisena tunduvast vihmast.

Kui puhkuse esimesed nädalad kulusid niisama lulli lüües ja ringi sõites, siis viimased paar nädalat sai tõsiselt tööd vihutud. Lappisin hoolega puid, suur hulk sai kuuri alla (siinkohal suur aitäh abilistele!), kuid endiselt vettib hunnikuke ka õues (osa on tõepoolest vees ka, sest seal on suured veeloigud maa peal). Kartulid said võetud tänu "kartulivõtmismasinale" nimega ema. Tegelikult 3 vagu hilisemaid jäid veel põllule ja varsti on vaat et paati vaja nende kättesaamiseks. Praegu on käsil saunapuude kuuri ehitamine. Ja varsti peaks õunamahla tegema hakkama.

Karl pääses lõpuks lasteaeda ja oli selle üle väga õnnelik. Ja uskumatu aga tõsi - Karl õppis rattaga sõitmise ära! Ratas kingiti talle juba teiseks sünnipäevaks, aga senini ei osanud ta vändata ja kuna see välja ei tulnud, siis ta eriti ei tahtnud ka. Aga üks laupäev ajas ta ratta välja, istus peale ja natukese pusimise järgi sai juba ise edasi. Ja nüüd kihutab lasteaia õues nii kiiresti, et ei jõua järelegi. Pean nüüd hommikuti auto kaugemale jätma, et ta saaks lasteaeda sõita ja õhtul samamoodi tagasi saaks tulla. Kiivri ostsime ka, politsei kirjadega:)

Sannu on endiselt kodune, sest arvasime, et ta ei ole veel lasteaiakõlbulik. Enamus õpetajatest ajasid ikka peale, et tulgu ikka, küll ta õpib ja harjub, ainult üks arvas, et kui võimalik, siis tõesti kodus on veel parem. Nii et issi saab veel kodus olla. Võib-olla kevade poole proovime ja sügisel tal enam pääsu pole niikuinii. Sõnu tuleb vaikselt tal ikka juurde, "emme-issi" on aga nii tegu-, ase-, side- jne -sõnade eest. Sõnavarast: änn on auto, aka-kaka, tss-lennuk(!), paa-paat, t(r)aka-traktor, puu, seen, süüa, uua, tee, omm-komm, auh, titii tähendab kanu-kukkesid, mää, muu, need tulid praegu kohe meelde. Üks sõna, mille tähendusest keegi pole veel aru saanud on aua, seda saab klotsidest ehitada, aga mis see on, ei ole tuvastanud:). Sannu on suur autodefänn, pidevalt sõidab kas mänguautodega või siis oma pealeistutava autoga ringi, saatjaks väljuhäälne "ännn, ännn, ännn." Rattasõit meeldib talle, oleme niisama sõitmas käinud, aga ka seenel ja pohlal, seal on ta ka päris asjalik. Muudkui näitab "seen, seen, päh seen." Puude lappimises on ta täiesti asendamatu abimees: aitab puud hunnikust kärule panna, siis annab kärust emmele või paneb ise riita, kui ulatab, vahepeal peab muidugi käruga ka sõitma. Ja et kiiremini saaks, siis veab veel oma traktoriga ka. Kartuleid aitasid poisid ka võtta. Kuna me ajasime põkaga vaod enne lahti, siis nad muudkui korjasid kartuleid ära, mina vaatasin, et minu vaol polegi kartuleid:)

Üldiselt, kui poisid just mänguasjade pärast ei riidle, mida juhtub päris tihti, siis nad saavad omaette päris hästi mängitud, aeg-ajalt leidub häid hetki, kui ei pane tähelegi, et meil lapsed ka on:)

Suvilaromantika

2010-08-17T05:13:00.000-07:00

Olles pea kogu elu maal elanud, välja arvatud mõningad ülikooliaastad Tartus, pole ma kunagi teadnud, mis tunne see on, kui pakitakse asjad kokku ja sõidetakse suvilasse. Olin täitsa kade oma naabritüdruku peale, kes muidu elas Tallinnas, aga suviti oli maal vanaema juures. Tal oli nagu 2 kodu, mina pidin aasta läbi ühega hakkama saama. Nüüd viimati kodus käies kangastus mullegi selline tunne, nagu läheks suvilasse. Või ma vähamalt kujutan ette, et sellline tunne võiks see olla. Ostsin kaasa ühe päeva söögivaru, midagi, mida kiiresti näksida ja joogivett. Kohale jõudes tegin tiiru aias, et näha, mis vahepeal muutunud oli ja mida kõigepealt tegema peaks. Roos oli õitsema hakanud ja kasvuhoone nõudis suuremat puhastustööd. Seal ma siis müttasingi, palju lagedam sai. Siis pesin end õues trepil vihmaveega ja võtsin väikese eine, ühekordselt kasutatavatel nõudelt. Hommikul jõin õues pikalt kohvi ja lugesin lehte. Vahepeal käisin suvepäevadel ja Looduskaitse 100 üritustel ja Maailmaparandaja tüdrukuteõhtul. Ülejäänud sündmustest vaba aja tegin ka tööd: rohisin peenraid, niitsin muru, koristasin. Et siis jälle asjad kokku pakkida ja raske südamega ära minna. Kurgid ootavad peenral, tomatid kasvuhoones ja lilled peenrapeal, aga pole kedagi, kes neid korjaks või vaataks. Hea uudis on vähemalt see, et peale kaevu tühjaks pumpamist ja puhastamist on sinna sama palju vett tagasi tulnud kui enne oli, nii et loota on, päris kuivale kaev ikka ei jää. Aga millal ükskord koju tagasi saab, kes seda teab...

Puhkuuus!!!

2010-08-09T22:28:00.000-07:00

Lõpuks algab ka minul puhkus. Eelmisel esmaspäeval peale toredat nädalavahetust tööle minnes mõtlesin, et oh, polegi hullu, võiks veel tööl käia. Ja et saan kõik asjad tehtud. Ja siis hakkas tööd tulema uksest ja aknast. Vanad jamad pealegi. Aga ütleme, et viimasel sekundil sai kõik siiski tehtud.

Mis mind puhkuse ajal ootaks?

Palju seda: Ja ehk natuke seda:Kuna aga meie peamine veesüsteem näeb välja selline:siis ei jäänud meil muud üle, kui mõneks ajaks ema juurde kolida. Teine kaev nimelt sai ka tühjaks. Õigemini küll ämbriga natuke vett veel sai, aga nädal aega sõime papptaldrikute pealt ja vett tõin töö juurest:) Vahepeal on küll vihma sadanud, aga see natuke ilmselt kaevu veetaset veel ei mõjuta, nii et teadmata ajaks oleme asumisel (kardetavasti sügisvihmade alguseni). Kuna nii u 30000.- puurkaevu rajamise jaoks pole hetkel kusagilt võtta:( Kuidagi ei tahtnud kodust ära tulla, kuna niiiii palju tegemist on ja puhkus pealegi, aga mis teha. Nii et need, kes tahavad siiski riikliku püha puhul meile appi puid lappima tulla, võtke joogi- ja kätepesuvesi kaasa:)

Kui mõtlema hakata, siis tavaliselt kraani lahti keerates peetakse seda ju enesestmõistetavaks, et seal vesi tuleb. Ja ei loe iga piiska või liitrikest. Aga kui sealt kraanist äkki enam ei tule vett, siis sain aru küll, kui eluliselt vajalik see ikkagi on ja sugugi mitte enesestmõistetav. Üle pika aja ema juures nõusid pestes oli see täitsa meeldiv tegevus, ei pidanud kopsiku ja külma veega solberdama, iga tilka lugedes.

Mul oli puhkuse ajaks palju plaane tehtud, aga nüüd lendasid nad kõik uppi. Aga peamine on siiski see, et saan koos lastega olla.

Uu-li-laa, uu-li-la

2010-08-05T22:22:00.000-07:00

Eelmise nädala lõpp oli minu jaoks täielik puhkus, kõiksugu asju sai tehtud ja kõike seda täie rinnaga nauditud. Ennekõike sai muidugi palju autoga sõidetud. Ja uue, Saaremaa-nimelise, parvlaevaga sain ka üle Väikese väina lausa 2 korda. Ameti talgupäeval sai talgukorras tööd tehtud ja pärast Elistvere loomad üle vaadatud. Õhtul Venno Loosaare naljade üle naerdud, veemänge vaadatud ja Vana Kallima saatel tantsitud. Ammu pole niiiii palju tantsinud. Kuna palav hakkas, siis sai vahepeal ka järves jahutamas käidud, mille käigus ka mu prillid otsustasid järvepõhjaga tutvust teha. Õnneks siiski leidis Laisik need üles. Magama sai alles kell 5. Hommikul oli ärkamine pisut raske ja matkatuju ei olnud. Selle asemel suundusime Tartusse ja lebotasime Mihklit vaadates. Õhtul oli väike nostalgia tuur Tartu linna peal.

Laupäeva hommikul pakkisime oma väikese auto jälle asju täis ja võtsime suuna Elva paisjärve poole, kus meid ootasid kanuud. Mina, erinevalt teistest matkalistest, olin kanuus esimest korda. Ja seepärast tegime Laisikuga alguses päris mitmel korral tutvust kaldataimestikuga. Kuid peale kohavahetust edenes sõit meil paremini. Ja siis hakkas sadama, ja veel rohkem sadama, ja kui juba tundus, et nüüd hakkab aitama, hakkas veel rohkem sadama. Lõpuks olime üdini märjad (päästevesti alt leidus pärast siiski mõni ruutsentimeeter kuiva pinda prillide puhastamiseks:)) ja kanuust tuli vett välja kühveldada. Õnneks õhtul paistis soe päike ja kõik kuivas ära. Jõgi oli väga mitmekesine, vahepeal oli päris palju tegemist, et langenud puudest üle või ümber saada. Ja lõpuks oligi ööbimiskoht. Ujumine värskendavas jõevees, õhtusöök, küünlad kringlil Laisiku vanemaks tegemiseks, lõke, head sõbrad selle ümber, valju- ja mitmehäälselt laulmine, paks-paks udu ja kuupaiste sillerdamas jõeveel. "Sõbrad, teiega on hea..." Oh, mul oli hirrrmus hea meel seal olla. Hommikuks läks telgis ikkagi palavaks, kuigi öösel oli mõnusalt jahe. Hommikusöök, asjade pakkimine jälle ja kanuudesse. See osa jõest oli kohati väga taimi täis kasvanud. Ja teele jäi ka järv. Kuna meie kanuu tuli viimaste seas, pääsesime järvel tiirutamisest ja siirdusime kohe õigesse auku. Sel päeval oli päris palav ja päike isegi tegi pisut liiga. Aga lõpuks olimegi oma sihtkohas Ulilas, kus meid ootas buss. Lõunane jääkide hävitamine veel ja algaski sõit kodu poole jälle (tegelikult küll ämma-äia poole, kuna mehed olid seal). Ja taas kord tuli ikkagi tõdeda, et tore on ju ära olla, kuid kõige parem on tagasi tulla ja oma kalleid mehi jälle kallistada.

2010-07-27T00:56:00.000-07:00

Aeg lippab ikka kiiresti. Kuu aega linnakontoris referenti asendades möödus nagu niuhti, täna olen jälle tagasi oma kontorilaua taga. Viimasel nädalal pidin kirjade järgi veel asendama ka jäätmespetsialisti ja välisõhu spetsialisti, aga õnneks keegi midagi ei tahtnud.

Reedel käisin ka ooperis, "Figaro pulma" vaatamas. Kogu see Saaremaa Ooperipäevade korraldus on ikka klass omaette. Tohutu suur telk, suur lava, valgete katetega toolid, punased vaibad, kristall-lühtrid laes, omaette telgid puhvetiga. Vahepeal ladistas telgile vihma ka, aga sees oli mõnus, kuigi lõpuks hakkas pisut jahe. Ooperietendus ise oli ilus, aga minu isiklik arvamus oli, et see oleks võinud kuidagi võimsam olla, nii orkester kui lauljad. Ma ei tea, ilmselt oli asi tohutus ooperisaalis, et see nii hästi ei kõlanud. Aga teinekordki võiks minna. Rahvast oli ikka tohutult palju, ma usun, et ühtegi vaba kohta ei olnud, vähemalt meist eespool küll ei paistnud. Teiste hulgas oli näha Savisaari, Laanetit, Leedot ja proua linnapead.

Üks kultuuriüritud mahub suvesse veel, Tätte kontsert. Karl on meil ka suur fänn, nii et pean tema ka kaasa võtma. Aga mulle ausalt öeldes need Tätte vabaõhu megakontserdid väga ei meeldi, hoopis parem on teda kusagil väikses saalis kuulata, kui teda ikka näha ja kuulda ka on.

Suvi kulgebki edasi üsna tihedas tempos: 2 päeva saan tööd teha, siis kolmapäeva õhtul suundume Ameti suvepäevadele Vooremaale. Sealt edasi reede õhtuks Elva kanti, kus laupäeval-pühapäeval kanuutame. Siis saab veel nädalakese tööd teha ja siis hakkab ka minul lõpuks PUHKUS! See tundub minevat puuladumise tähe all. Lõhutud puude hunnik on igal juhul muljetavaldav ja pooled puud on veel saagimata-lõhkumata. Keegi ikka unistas remondist ka, aga selle jaoks vist aega ei jätku. Ja muidugi ei saa mainimata jätta suve tähtsündmust- Maailmaparandaja ja Mpsi pulmi!

Senine suvi on täitsa tore olnud. Vahepealse kuumalaine ajal oli kontoris päris tore olla, kuna mul oli seal konditsioneer seina peal. Lõunat sõin ka majast lahkumata. Kõikse hullem aeg oli autosse istudes, mis oli päev läbi päikese käes soojenenud. Aga üsna ruttu jahutas konditsioneer ka selle maha. Poistele oli see palavus raskem üle elada. Ise veel istud toas või vähemalt varjus, aga neil ju vaja ringi toimetada, said siis mõnusalt veega solistada. Ja päeval nad magada ka ei saanud.

Kuumal suvel on ka üks ebameeldiv kõrvalnäht- sauna kaev sai tühjaks. Ja ega maja kaevus ka palju vett ei paista (kusjuures kevadel oli vesi seal maapinnani). Seega peame sauna ja pesupesemisteenuseid mujalt otsima ja lootma taevaisale, et ta vähemalt kastmisvett annaks. Aiamaal saab praegu herneid süüa, sõstrad korjasin ära, neid väga palju polnudki. Ja lilled õitsevad, mu oma kasvatatud lillekesed. Pisikesed kurgipojad hakkavad ka tulema ja pikisilmi ootan tomatite valmimist. Kasvuhoone on mul paras džungel. Ja kartulipõld on ka uskumatul kombel ja tänu ema raskele tööle päris ilus. Järgmisel nädalal peaks piiluma minema, kas juba on midagi all.

Lapsesuu

2010-06-18T03:54:00.000-07:00

Karl pani eile omale nokamütsi tagurpidid pähe ja ütles: "Emme, vaata, ma olen rullmüts!"

Hommikul tuli multikate vahele mingi nõudepesumasina vahendi reklaam, Calgonit vms, kus lubati ka kuuks ajaks nõudepesumasina tasuta kasutamist. Karl arvas selle peale:
"Emme, eks meil pole seda masinat vaja?"
"?"
"Sulle ju meeldib nõusid pesta?"
"Aga loomulikult...".

Varesele valu

2010-06-15T14:10:00.000-07:00

Karl on meil selline üsna alalhoidlik poisi kohta. Ei kipu liialt ronima, turnima, hüppama, jooksma, poris mängima. Ja seetõttu pole meil ka suuremaid traumasid juhtunud (ptüi-ptüi-ptüi). Aga see nädalavahetus oli ta üsna õnnetu. Laupäeval õnnestus tal oma autoga niimoodi kihutada toas, et see lendas uperkuuti ja Karl sai lõhkise moka. Väga hullusti ei olnud, aga huulest ikka verd tuli ja ninast ka natuke. Siis ta oli tükk aega õnnetu ja pikutas voodis. Samal õhtul kukkus ta saunas kuidagi tagumiku peale, nii et see võis ka päris valus olla. Ja tagatipuks pühapäeval lõikas ta endale näppu. See muidugi osaliselt emme süü, kuna lubasin tal rabarbareid lõigata. Alguses tuli väga hästi välja, aga siis hakkas vist kiirustama ja lõikaski natuke sõrme. Järsku ütles, et ta ei taha enam lõigata, siis tuligi välja, et näpp oli kergelt verine. Sel korral lubas issil isegi vabatahtlikult plaastri peale panna, muidu talle see üldse ei meeldi. Lootis vist, et siis ei ole valus enam. Peale seda oli ka tükk aega täitsa soss. Ja nuga vist niipea kätte ei võta:)

Kui Sannu kusagilt haiget saab, siis tuleb nuttes emme või issi juurde. Küsime, et kas sa said haiget, noogutab pead. Küsimuse peale, et kust ta haiget sai, näitab ta alati pea peale, kuigi haiget sai hoopis nt jalg või sõrm, ikka peab pea peale puhuma:) Ja siis Karl ikka lohutab laulusalmiga, et varesele valu, harakale haigus, meie Sannu saab terveks! Ning et pulmadeks saab terveks:)

Lõpetuseks kaks pilti sellest, kuidas väikesed abilised meil kartuleid maha aitasid panna:

Suvi, sügis, suvi, sügis...

2010-06-09T22:44:00.000-07:00

Ilm ei suuda kuidagi ära otsustada, mis aastaaeg on: kord on suviselt soe, siis jälle sügiseselt jahe. Aga sääski ja puuke on metsikult palju. Seetõttu käisime ka Karliga ennast puukide vastu vaktsineerimas. Sellega on omamoodi naljakas lugu. Nimelt meie Amet kompenseerib välitöödega seotud töötajate puugisüsti. Kuid apteegist antud tšekil on ostjaks märgitud isik, keda juba pea 7 aastat ei eksisteeri, nimelt oli perekonnanimeks märgitud minu neiupõlvenimi! Vaktsiini ostsin digiretsepti ja ID-kaardiga, ei saa aru, kust selline nimi sinna sai. Ja kuna nimi vale, siis Amet ei maksa. Apteegis ei olnud eriti sõbralik teenindaja telefoni otsas, eks esmaspäeval lähen kohale ja üritan asja ära klaarida. Aga milline sebimine ühe vale nime pärast!

Kõik aiaviljad said maha, kuigi uudismaast kartulipõld on juba ühtlaselt orasheinaga kaetud. Kasvuhoone sai ka valmis, nii et tomatid on maas (õigemini päris valmis ei ole, aga piisavalt, et tomatid saaks sisse kolida). Aed on peaaegu seakindel, puud on peaaegu metsast koju veetud. Tasapisi ikka midagi saab tehtud. Nädalavahetuseks on plaanitud suurem puudevedu ja kartulipõllul mätaste lammutamine.

Räägiks lastest ka mõne sõna vahelduseks. Sannu kohapealt oskaks vist issi rohkem rääkida, nemad kahekesi koos oma päevi ju veedavad. Sannu on rohkem selline omaette toimetaja: mängib täitsa liivakastis, eriti meeldib veega mängida ning nt kive ja käbisid veeloiku loopida. Autod meeldivad väga, muudkui sõidutab neid "Änn, änn, änn". Väga asjalik ja arukas noormees on ja kuigi sõnu on ikka ainult "emme, änn, auh, (m)uuu, öh-öh", siis aru saab ta kõigest ja oskab ka ennast arusaadavaks teha. Ja kui emme viipekeelest aru ei saa, siis tullakse konkreetselt ja sikutatakse püksisäärest sinna, kuhu vaja. Kallistada ja musitada meeldib, õhumusisid saadab ning tantsida meeldib. Nii hea on tema siirast rõõmu näha, kui ta meid koju tulemas näeb. Jonnida muidugi oskab ka, viimase aja komme on asju loopida, kui midagi ei meeldi. See pilt on tehtud venna sünnipäeval, kui Sannu äkki kuidagi väga vaikselt teises toas oli:) ja ilmselt on ta kurb, et ta avastati.

Karl käib ikka lasteaias, kuigi neid on suvevaheajal vähem ja järgmisest nädalast lähevad vist väikestega kokku. Ta ise tahab kangesti minna ja kuna ta juba enne 7 tavaliselt üleval on, siis miks mitte. Lasteaias on mõnes mõttes kahjulik käia, kuna sealt õpib peale kasulike asjade ja rumalusi. Näiteks ükspäev tuli koju, näitas keskmist näppu ja ütles, et vak juu tähendab seksi emaga. No mis sa kostad sellise asja peale! Muidugi ütlesin, et nii ei tohi rääkida ega näidata, aga kui teised nii teevad... Teine asi on ma-ei-ole-sinu-sõber ja ära-ole-tema-sõber. Headest asjadest on Karl joonistama õppinud, ega ma ei tea, kas ainult lasteaia tõttu või oleks ta ka ise hakanud, aga nüüd tulevad piltidele inimesed, autod, päike, lepatriinud. Ühel pildil oli emme ja Karli jutu järgi on emme kõhus tita. Üritasin siis selgeks teha, et ei ole, aga selle peale vastati, et see oli siis, kui Sannu emme kõhus oli. Ootan hirmuga juba seda küsimust, et kuidas see tita sinna emme kõhtu saab:)

Sellel pildid "aitab" Sannu issil kasvuhoone karkassi teha:

Peatage maa, ma tahan maha minna

2010-05-19T01:06:00.001-07:00

No tõesti, tundub, et aeg lausa kihutab mööda, muudkui teed ja teed, tegutsed ja toimetad, aga ikka on sada asja tegemata ja ma ei hakka rääkimagi töö juures tegemata asjadest.

Viimased nädalad on eriti hullumeelselt möödunud. Terve eelmine nädal sai töö juures torte tehtud ja söödud. Tühja sellest rannahooajast! Neljapäeval alustasime juba oma sünnipäevanädalavahetusega pihta, kuna esimesed külalised jõudsid kohale -perekond B. Reedel oli meil ülemus majas, pidas oma sünnipäeva ja rääkisime lauas ka tööasjadest. Samuti pidas Karl lasteaias sünnipäeva ära (huvitaval kombel kommid jäid täitsa alles?). Õhtupoole pakkisime oma kodinad autosse ja läksime ära Sõrve. Laupäev läks sünnipäeva ettevalmistuse tähe all ja siis juba tulid külalised ja oli pidu ja juba pühapäeva hommik ja külalised hakkasid minema. Täpselt nii kiiresti läkski, kahjuks. Pühapäeval ema järsku arvas, et jätku me lapsed talle paariks päevaks. Nii siis kihutasime kahekesi koju kahel autol ja koeraga, vennas nimelt tahtis oma autot ja koera kätte saada. Sel ajal kui meespool Vormelit vaatas, niitsin mina murulapikese ära, panin seemneid maha ja istutasin paar lillekest. Lisaks tegin rattaga tiiru, pesin masinatäie pesu ja tegin esimese rabarbarikoogi, nämma. Esmaspäeval jätkas mees muru niitmist ja mina Pinotexisin kasvuhoonet üle. Eile käisin ema juurest poisse ära toomas, maja juures teel jalutasid mulle vastu täitsa paljaste kintsudega põnnid. Vahepeal nimelt oli vägagi soojaks läinud, aga ega meil suveriideid ju kaasas polnud. Pakkisin siis asjad, lapsed ja hunniku erinevaid taimi autosse ja väikese kõrvalpõikega vanaema juurde jõudsime koju. Maasikad istutasin ka veel maha õhtul, Sannu kõrval "aitas" ja oli praktiliselt pealaest jalatallani mullane. Täna pakkisin veel viimased asjad kabinetis kokku ja enne lasteaia matkale minemist vuran nendega Viidule, kus homsest alates mu kontor on. Linnas käin edaspidi kord nädalas. Näis, kaua rahu ja vaikus meeldivad ja millal igav hakkab seal.

Kodus ootavad kartulid-porgandid-peedid-kurgid-salatid mahapanemist, tomatid istutamist (kui kasvuhoone valmib), viltlehed istutamist, muru niitmist, meestetöödest veel aed valmimist, puud vedamist-saagimist-lõhkumist-ladumist jne jne.

Puhkus läks kui unenägu

2010-05-11T04:19:00.000-07:00

Oiii kui ammu pole kirjutanud. Viimasel ajal enne puhkusele minekut oli tööl nii paganama kiire ja kodus ei viitsinud eriti arvuti taga istuda, rääkimata sellest, et meie internet on tigude tigu.

Jah, puhkus tuli, oli ja läks jälle. 3 nädalat lausa lendas. Ausalt öeldes oli see mu elu esimene korraline puhkus. Puhkus oli pigem meil kodune "töölaager", kes parasjagu last ei hoidnud, tegi tööd: mina riisusin õuet, koristasin oksi, kaevasin ja tegin peenraid, koristasin natuke kappe ja värvisin kaevu, issi võttis puid maha, vedas oksi ja põletas neid lõkkes, ehitas kaevule uue "katuse", pani kasvuhoone aluse paika (ja eile alustas ehitamisega), lammutas vana aeda, koos abitööjõuga alustasid ka uue aia ehitamist, vedasid natuke puid ja liiva koju ning lükkasid kive hunnikusse. Sai vist lühidalt kõik. Aa, lisaks kaotas ämma-äia notsu oma elu, nii et seal sai ka paar päeva oldud. Lisaks käisime meie Karliga basseinis sulistamas ja Marleenil külas ning lasteaias käisin mitmel koosolekul ja oma elu esimesel emadepäeva kontserdil. Ilmad olid kohati kevadiselt soojad, nii et lihtsalt õues peesitada oli ka väga mõnus. Nagu ka lihtsalt Sannuga koos olla. Karlil oli lasteaias nii palju üritusi ja tegemisi, et ta ei saanudki eriti kodus olla.

Nüüd siis olen tagasi tööl ja väga suurt kuhja ei ootagi ei ees. Ahjaa, kägu hakkas sel aastal väga raagus metsas kukkuma, nii et vanarahva ütluse järgi tuleb suur nälja-aasta. Mina olen siiani ainulut herned maha pannud (tegelt küll Karl pani), eks paistab, mis sügisel üles võtta saab.

Laupäeval siis Sõrves kohtume! Karli juba ootab ja muudkui küsib, et kes ikka tulevad.

Rist ja viletsus

2010-03-09T08:31:00.000-08:00

Peale ühte järjekordset magamata ööd hakkasin mõtlema, et nende lastega on ikka alatasa üks häda. Peale sündi kohe gaasivalud, siis hammaste tulek mitmeks aastaks. Siis jooksvalt nohud, köhad, palavikud, kõrvapõletikud, tuulerõuged, hambavalud, viirused, kõhuvalud jne jne. Eriti sügisest-kevadeni tundub, et muud ei olegi, kui üks haigus teise otsa. Algul üks laps, siis teine, ikka korraga ja kordamööda. Just siis, kui tundub, et oh, selleks korraks on mõlemad terved, tuleb jälle midagi. Oktoobrist alates on Sannul olnud nohu, kolmepäevapalavik (palavik 38-39), nohu, tuulerõuged (palavik 38), nohu, jälle nohu ja praegu vist mingi kõhuviirus (oksendas ja palavik kuni 39 jälle). Karli vaevab köha jällegi rohkem, tuulerõuged põdes kiiresti ja u 10 täpiga, kõhuviirus oksendama ei ajanud, aga palavik oli. Lapse haigus on üks kõige õudsamaid asju ema jaoks. Ma näen, kuidas mu väikseke kannatab, aga ei saa teda kuidagi aidata ega valu endale võtta. Tuhat korda oleks ise enne haige, kui et mu lapsed kannatama peaks. Hoian lihtsalt seda väikest palavikust hõõguvat radiaatorit oma süles ja püüan talle mõttes oma tervist anda. Mõtlen ka õudusega selle peale, et praegu on issi kodune ja haiged lapsed saavad vabalt kodus olla, aga mis siis saab, kui mõlemad lapsed lasteaias ja vanemad tööl? Kes neid siniseid lehti saab nii tihti võtta? Ma ausalt öeldes saan tööandjast päris aru, kui ta eelistaks töölisena lastetut või vähemalt suuremate lastega naist või siis hoopiski isa. Tegelikult vist lasteaia lapsed ongi rohkem haiged, kui kodused, sest selsamal põhjusel, et haiguslehti ei saa nii tihti võtta, on lasteaias ikka mõni nohuse ninaga või köhaga ning tihtipeale on lapsed enne teisi nakatanud, kui neil endil mõni viirushaigus välja lööb ja nad koju jäävad.

Nii et oh ja ah. Ei jõua kuidagi sooja ära oodata, et vähemalt mõneks ajaks lapsed tervemad oleksid, hirmus ära on tüüdanud.

Kuidas südant pesta

2010-02-12T04:13:00.000-08:00

Autoga sõites mängib meil alati Tätte plaat, "Olemine" vist, raadiot ei luba Karl mängima panna. Ja kuna Tätte meil alati laulab, siis on vist kõik selle plaadi laulusõnad peas. Eriti naljakas on, kuidas ta valjusti laulab, et "mul taskus kroon ja mõnu öör, las pidu kesta kogu öö." Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid tänahommikusest vestlusest sarjast lapse suu ei valeta.

Eellugu on selline, et juba üks päev varem sõites mängis see laul, kus sõnad on nii: "pesin oma südant". Karl küsib, et mis see süda on. Seletan, et see on inimestel rinna sees. Täna hommikul lasteaeda sõites tuli jälle see laul. Karl küsib: "Aga kuidas seda südant pesta saab, kui see siin sees on?" (näitab käega rinnale). Mis ma oskan kosta? Üritan siis seletada, et ega seda südant ikka päriselt pesta ju ei saa, nagu käsi vee all. Aga Karl arvab, et see peaks käima nii: "Võtad taskulambi ja näitad suhu, et kus see süda täpselt on. Ja siis paned käe suust sisse ja pesed südame puhtaks." No aga kuidas siis veel?!:)

Lund on täis kõik suu ja silm

2010-02-01T23:56:00.000-08:00

No sel talvel need lumeveskid ikka jahvatavad täiega. Lumiseid ekstreemseid teeolusid olen saanud sel talvel rohkem, kui kogu oma autojuhistaaži ajal kokku. Igasugu lumelükkajatest on küll päris kahju, endalgi on üsna kõrini kaevamisest, neil on ilmselt sõna otseses mõttes kopp ees(mõnel küll vist ka taga). Aga lund muudkui sajab ja sajab.

Eelmisel nädalal tegin tööjuures ka esimesed kirjad valmis, milles ütlesin, et selline KSH ja planeering ei kõlba mitte kuhugi, tehke uuesti. Kusjuures oma saba liputamiseks pean ütlema, et mõlema kirja eest sain nii kohaliku kui regiooni ülemuse käest kiita:) Nujah, algaja õnn! Ise pean küll tunnistama, et sõnaseadmisoskus on pisut rooste läinud. Ahjaa, regiooni juhatajat õnnestus oma silmaga ka näha ja lausa kätt suruda.

Kodusel rindel ründasid lapsi jällegi nohupisikud, Karl järjekordselt alustas ja Sander kohe (hullemini) järgi. Nii et issi sai 2,5 päeva kahe lapsega kodus olla. Karl oli hommikuti üsna õnnetu olnud, kui nägi, et emme polnud teda üles ajanud ja lasteaeda viinud. Tegelt ühel hommikul oli lihtsalt nii külm, et ma ei tahtnud isegi välja minna, mis siis nohust paranevast lapsest rääkida (temp oli alla -20 kraadi natuke). Järgmisel hommikul pidi peaaegu minemata jääma, sest lund oli nii palju sadanud ja tuisanud ka. Aga ikka õnnestus! Kuigi kojusaamisega oli isegi suurem tegu, külavaheteed polnud lükatud ja mu hommikused jäljedki olid kinni tuisanud.

Esimene nädal

2010-01-22T03:54:00.000-08:00

Ongi esimene töönädal seljataha jäämas. Siiani on kõik uus ja tore. Ametikoht on küll samas kohas, aga uus Amet, osad uued kolleegid, uued tööülesanded. Planeeringutega tegelen endiselt, jäätmemajandusest olen küll lahti saanud, aga selle asemel on märksa mahukamad kompleksload ja lisaks on lisandunud täiesti uue valdkonnana KMH/KSH. Nii et kaks uut teemat, mis endale selgeks teha ja mille seaduseid tudeerida. Esialgu peab neid seaduseid lugema ikka mitu, mitu ja mitu korda, kuna ainult lasteraamatute lugemisega harjunud ajunatuke tahab sisseelamist. Kirjaoskus on ka mandunud pisut. Tundub, et vähemalt esimese nädala põhjal võib öelda, et kõik on rahul. Mina sain kodust välja inimeste sekka, issi saab hommikuti kauem magada ja kodus iluuisutamist vaadata. Sannul ei tundu ka midagi muutunud olukorra vastu olevat, õhtuti ootavad aknapeal ja lehvitavad, kui me Karliga tuleme. Karl on üllataval kombel nimelt terve nädala lasteaias käinud, pole kordagi hakanud rääkima, et ta ei taha minna. Kui mina kodus olin, siis ta küll ei tahtnud minna, enamuse päevadest oli kodus. Aga ilmselt on nüüd alles sisse elanud ja on meeldima hakanud. Ükspäev unustas isegi vahetusjalanõud jalga panna, nii kiire oli mängima.

Ainus tüütu asi tööl käimise juures on tööle sõitmine, kuna praegu on nii hommikul kui õhtul selline vastik hämarus ja lisaks on muidugi teed libedad. Aga tee hakkab juba pähe jääma. Ja aprillis on juba esimene puhkus, mul nimelt on tervelt 70 päeva seda saada, eelmise töölkäimise perioodi eest ka.

Aasta kokkuvõte

2010-01-04T12:37:00.000-08:00

Nii, vaatasin ka oma eelmise aasta lubadused üle. Lubasin, et:

- olen parem ema, naine, tütar, minia, lapselaps, sõber - paaris valdkonnas oli puudujääke
- mossitan vähem - nii ja naa
- olen virgem ja usinam perenaine - tehtudfcwäö

- kuna oma elamist nii pea ilmselt ei saa, siis tuleks siin natuke toimetada: üleval põrand lakkida, maja aknad ära värvida, aeda üht-teist istutada - kõik tehtud (ja siis kolisime ära:))
- mahtuda oma raseduse-eelsetesse teksadesse ehk siis u -13 kg oleks ideaalne - mitte sinnapoolegi kahjuks, kuigi vahepeal isegi oli edusamme
- kududa valmis vähemalt üks pitsiline sall või veel parem õlarätt - tehtud (isegi mõlemad)
- õpetada Karl jalgrattaga sõitma - õpetasin küll, aga Karl ei õppinud selgeks:)
- jõuda Maailmaparandajale-Mpsile külla - tehtud (kuigi nüüd peaks uuesti kööki üle vaatama minema)

Kui veel kokkuvõtvalt kirjutada, siis muidugi oli möödunud aasta märksõnaks OMA KODU. Lõpuks on ta olemas ja kuigi veel mitte päris meie nägu, on ta siiski täpselt nii mõnus, nagu ma ette kujutasin. Peab tänulik olema, et lähiringkonnas ei ole masu kellelegi õnneks liiga teinud. Aasta teises pooles tuli viimsele teele saata 3 kallist sugulast, aga nende aeg oli lihtsalt käes. Ja muidugi ei saa unustada pulmaskäiku ja uusi kambakese liikmeid. Tundub, et kõik ümberringi saavad aina lapsi.

Selleks aastaks plaanid:

- kodus toimetada (miinimumprogrammiks ühe toa remont, maksimumprogrammis vannituba ka, lisaks reovee lahendamine, aias õunapuud lõigata, kasvuhoone ja kartulipõld)

- kasutada rohkem Eesti Posti teenuseid, kui EMT ja MSN-i ja Orkut.com-i (siinkohal suured tänud sünnipäeva- ja jõulukaartide eest!)

- lapsed sügisel lasteaeda

- kambakese uued liikmed üle vaadata (ja muidugi ka vanad ikka aeg-ajalt)
- ikkagi mahtuda lõpuks oma teksadesse
- jaotada end ratsionaalselt töö ja kodu vahel
- lugeda läbi 1 raamat

Praegu nagu rohkem südamel ei ole.

2009-12-17T23:27:00.000-08:00

Pole jälle pikka aega kirjutanud. Lausa uskumatu, mis lumi on siin maha sadanud, ma vist ei mäletagi nii paksu lund. Muidugi hea, et ma ei pidanud sel lumesaju päeval välja minema. Tegelikult oleks pidanud Karlile järgi minema, aga ma ei saanud autoga õuest väljagi ja hea oli, sest issi jälle ei saanud koju, jäid suht kodu lähedal kinni. Eile olin siiski sunnitud välja minema, kuna tööjuures korraldati lastele jõulupidu. Õnneks hommikul käis sahk väravatagant läbi ja seega mõtlesin, et väljasaamisega ei tohiks probleeme olla. Muidugi tükk aega kaevasin autot lume alt välja. Laadisin siis lapsed peale ja hakkasin minema, mõtlesin veel, et kui suure tee peale saan, siis on kõik korras. Aga võta näpust, seda polnud vist üldse eile lahti aetud. Ainult üks sõidurada oli sisse sõidetud. Uhh, oli alles sõit, aga kohale jõudsin! Tagasi tulles õnneks oli suur tee lahti aetud. Kodus jõudis Margus kaevata ainult autodeni raja, puude saamiseks peab läbi lume sumpama, mis ulatub ikka tugevasti üle põlve. Ilmataat ikka ei oska piiri pidada! Aga loodetavasti on üle pika aja lumised jõulud.

Muudest teemadest veel niipalju, et minu vahepealne "lapsehoolduspuhkus", mis tänu Karli lasteaias käimisele oli, saab veel enne läbi, kui ma 18. jaanuarist päriselt tööle lähen. Nimelt Karl ei taha enam lasteaias käia. Ja me ei olegi aru saanud, miks. Vahepeal rääkis, et muusikatundi ei taha. Tuli välja, et nad harjutavad seal jõulunäidendit ja kuna ta hiljem tuli, siis ta vist ei saanud hästi aru, mis tegema peab ja ei tahtnud osa võtta. Sellest sai räägitud ja nagu sai korda. Aga ikka, ta ei taha homme minna ja lõpuks ütles, et üldse ei taha. Ei viitsi teda koguaeg keelitada, et mine ikka. Ju siis jääb praegu lasteaiakarjäär pooleli, kuigi tahaks ikkagi teada, miks ta ei taha enam minna. Ta on küll teistest vist natu noorem ja ühed koolieelikud kaksikud pidavat vahel lööma kippuma, aga ma ei suuda uskuda, et seal nii halb on. Nüüd vahepeal tulevad pühad ja eks uuel aastal vaatab, äkki mõtleb vahepeal ringi. Praegu on küll seisi nii, et täna on lasteaias jõulupidu ja Karlil viimane päev.

Sannu on meil jälle nohune. Muidu on ta hirmus asjalikuks läinud ja tahab aidata kangesti. Nii kui venna pükse jalast võtma hakkab, toob talle poti. Ja õhtuti käivad kahekesi koos potil, kuigi Sannul sinna küll midagi ei tule enamasti. Aga veel mõnda aega tagasi ta ei tahtnud potile istudagi. Sannu plaksutab, tantsib, keerutab, aitab mul puid korvist võtta ja pliidi alla puhuda, kui tuld teen. Laob porgandeid ja kartuleid köögikombaini. Segaks tainast, kui emme lubaks kätt pidi kausis olla. Nõusid aitaks heameelega pesta, kui emme lubaks veega mängida. Raamatuid vaatab suure huviga ja näitab näpuga pilte (Karli tehtud pilt:).

Praegu nagu kõik. Kui külm ja lumi vahepeal ära ei võta, siis homme kohtume mandrimaal!

Kuldkalakesele

2009-12-17T23:16:00.000-08:00

Juba mõnda aega tagasi liiklesid blogides soovinimekirjad kuldkalakesele. Mõtlesin siis minagi, mida ma sooviks, kui tõesti kuldkala peaksin kohtama. Sest eks sellega ole sama lugu nagu langeva tähe lennu ajal soovimine, et oh, sooviks midagi... ja läinud ta ongi. Niisiis soovid:

Esiteks. Soovin tervist, ennekõike lastele, sest laste haigused on ühed kurvemad asjad maailmas. Aga ka muidugi endale ja teistele lähedastele, eriti vanaemale, et ta meiega saaks veel kaua olla.

Teiseks. Soovin, et me saaksime oma kodu korda teha. Selleks on vaja ennekõike aega, aga mis seal salata, ka raha, kuid siiski palju saaks ära teha lihtsalt oma füüsilise jõuga, kui ainult aega oleks.

Kolmandaks. Soovin, et meie pere oleks ühtehoidev, armastav ja hooliv. Et lastel oleks tore lapsepõlv.

No kuidas meil siis läheb?

2009-11-18T04:32:00.000-08:00

Päris paljud tundsid nädalavahetusel huvi, et kuidas meil siis läheb. "Hästi!" oleks lühike ja tabav vastus. Aga kui pikemalt rääkida, siis:

Kõigepealt kiiremad uudised. Sander on reedest saati tõbine, vahepeal ulatus palavik 39,4-ni, eilsest palavikku enam pole, aga nüüd on ülekere punaselaiguline, ilmselt on tegemist kolmepäevapalavikuga. Reedest saati elab Sander peamiselt süles ja nutab. Sülest mahagi ei taha minna, mängimisest rääkimata. Tahan oma tegutsejat naerupalli tagasi.

Teine suur uudis on see, et Karl otsustas esmaspäevast kohalikku lasteaeda minna. Me oleme küll Kuressaare kodanikud, aga sealsest lasteaiakohast ütlesime kevadel ära ja pealegi on see lasteaed remondis (loe lammutamisel). Nüüd aga tundus, et tal on kodus hirmigav ja emme ei jõua kahega korraga nii palju mängida. Ta mängib küll kenasti loomadega, aga tal on partnerit vaja ja siis Sannu tuleb mänguasju kiskuma ning siis üks solvub ja teine pahandab. Ja õues ei taha ta ka enam eriti käia, kuna emmel on muud tegemist ja ei mängi temaga liivakastis. Nii ma siis olen nagu kits kahe heinakuhja vahel: teha on palju, aga Karli üksi tuppa telekat vaatama ka jätta ei taha. Kohalikus lasteaias õnneks oli ruumi ja ta võeti hästi vastu teiste laste poolt. Pisut nuputamist muidugi on logistikaga, aga saame hakkama. Ma ise mõtlesin, et ega ta iga päev ei hakka käima, et nt esmaspäev, kolmapäev ja reede, aga siiani on ta ise tahtnud minna, eks paistab, kaua see vaimustus kestab. Tundub, et ta kohanes ruttu, oli kenasti söönud ja maganud ja teistega mänginud. Natuke süümekad on küll, et raiskan maksumaksja raha, ise istun kodus ja laps on lasteaias. Ja sellepärast, et Karl peab natuke varem ärkama. Aga ma siiski arvan, et see tuleb talle ainult kasuks ja kui ta tõesti ei tahaks minna, siis ta ju ei pea minema. Uskumatu, et minu pisipoja on juba nii suur, et käib lasteaias. Ise ta kiitis ka, et käib nüüd nagu issigi tööl, hommikul läheb ja õhtul tuleb.

Muidu elu-olust nii palju, et oleme nüüd kuu aega siin elanud, aga tundub nagu mitu aastat juba, nii harjunud oleme. Muidugi ikka veel ei ole vähemalt mina igale poole oma majapidamises jõudnud. Toimetame hoolega, aga aega on vähe ja teha palju. Mina näiteks tegelen alles õunte korjamise, maa kaevamise ja lehtede riisumisega, samas kui korralikel aednikel on juba hooaeg lõpetatud. Aga lohutan end sellega, et mul oli ka hiline start ja maad kaevata võib ju nii kaua, kui maa pole külmunud ja õunu korjata nii kaua, kui neid on, lehed aga võivad hoopis riisumata jääda. Laupäeviti Margus laob puid hoolega. Ma parem ei hakka mõtlema, mida kõike võiks ja peaks tegema, remondist rääkimata. Aga mõnus on küll omaette toimetada, hoopis teine tunne on, kui kõike ainult enese jaoks teha. Ja nüüd paari päevaga, kui Karl lasteaias on olnud, olen ma päris palju tehtud saanud vaatamata Sandri kehvadele unedele.

Kolitud

2009-10-25T06:15:00.000-07:00

Enne kolimist anti Elionist lootust, et Netit ikka ka sealkandis nähtakse, aga sügavamal uurimisel selgus, et siiski mitte. Nii et elame ilma, uurime veel variante, aga EMT on ilmselt ainus sealkandis praegu.

Kolitud sai jah lõpuks, täpselt Sandri sünnipäeval. Nüüdseks on asjad lahti pakitud (enamus), nii tore on neid uutest kohtadest taga otsida. Poisid said oma toa ja harjusid omaette magamisega üllatavalt hästi. Üldse kohanesid nad uue koduga hästi. Nullu ka. Ainult liivakastist loobumine ei tule tal veel välja.

Nii me siis vaikselt toimetame seal metsavahel. Seltsiks mägrad ja hiired sahvris. Vabadel hetkedel laome puid ja varsti saab lehti ka riisuda. Kes tahab, on alati külla oodatud!

Karli tehtud pilt poiste toa seinal olevatest kiisudest:

Sander Mander Salamander 1

2009-10-14T12:23:00.000-07:00

Tõesti oli see juba aasta tagasi, kui me läbi varahommikuse pimeduse haigla poole kihutasime, mina tagaistmel valutamas ja mööduvaid puid vaatamas. Siis sups haiglasse, läbivaatus, KTG ja juba oligi sünnitustuppa minek. Just täpselt siis, kui ma tundsin, et ma enam ei suuda, ta tuligi. Pisike soe pehme ja märg pamp. Abitu ja armas. Nüüd ta jalutab juba ise mööda tube.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on kergem või raskem. Tegelikult ütleks, et mõnes mõttes kergem. Kergem, kuna ikka mõndagi lapsega ümberkäimisest juba tean ja ei satu paanikasse nagu Karliga, kui ma sünnitumajast koju saabudes esimest korda tema mähet vahetama asusin ja ta end kõrge kaarega kuni pealaeni täis pissis:). Kergem, kuna suurem venna on ikka Sannule väga oluline. Kergem, kuna ma ei pea Teisega palju tegelema ja lõbustama teda, selleks on Venna. Kergem, kuna Venna eeskujul on ta paljusid asju varem tegema hakanud (muidugi ka selliseid asju, mida ta ei peakski tegema). Samas muidugi on kahe lapsega omajagu tegemist. Kordamööda sööda, pese peput, kalla potti tühjaks, pühi peput, topi või aita riidesse ning muidugi keela ja käsi, tee seda, ära tee seda jne jne. Selleks, et mõlemaga linnas arstil või poes käia, on vaja palju jõudu ja kannatust.

Tegelikult saavad vennad omavahel ikka enamasti hästi läbi. Mõlemale meeldib, kui Sannu Karli kukil on ja me niiviisi mööda maja jookseme. Karlile meeldib talle kõhupeale pugi-pugi teha ja siis Sannu naerab laginal. Autodega sõidutavad üksteist kordamööda: Sannu lükkab Karli autot ja Karl Sannu oma. Karl juba ammu tahtis teda sõidutada, aga siis Sannu ei püsinud veel nii palju auto peal. Muidugi läheb riiuks ka, eriti mänguasjade pärast, kuna Karlil on just tingimata seda vaja, mis Sannu käes on. Sannu veel õnneks Karli käest ära tirima ei lähe. Aga ise oskab küll tähelepanu nõuda, kui Karl tema käest ära võtab midagi.

Mida aastane Sander oskab? Erinevalt Karlist, kes hakkas kindlalt käima u kuu peale aastast sünnipäeva, Sander juba käib. Paar nädalat juba. Eks ta ikka potsatab istuli ka aeg-ajalt, aga enam neljakäpakil ei lähe. Ronib voodite, diivanite, tugitoolide peale ja trepist üles. Alla tuleb pepu ees. Meeldib autosid sõidutada ja klotse igasugu asjade sisse panna ja siis jälle välja laduda. Vennaga sarnaselt meeldib kiikuda. Vennast vägagi erinevalt ei vaata raamatuid. Sannu tundub kuidagi püsimatum ja rahmeldajam olevat. Vennast erinevalt ei ole võõrastanud, ainult vahel harva võõraid meesterahvaid pelgab, naistele aina naeratab. Sannu sööb pea kõike nüüd. Püreeritud köögiviljadest ütles ta ära juba pea 3 kuud tagasi, nüüd ei taha enam väga peenestatud toitu ka saada. Kui keegi midagi sööb, siis peab tema ka tingimata saama. Sealhulgas nt jäätist. Kihvt on vaadata, kuidas nad Vennaga vahvlitopsi jagavad. Sannu sukeldub ninajuureni jäätisesse ja siis imeb sealt mõnuga. Suus on tal 5 hammast, 2 all ja 3 üleval. Karlist erinevalt Sannu ei taha üldse potil istuda, Karl selles vanuses ikka vähemalt hommikuti käis potil, tavaliselt mitu korda päeva jooksul. Sannu hakkab kohe nutma, kui potile panen. Magamises on nad üsna ühtemoodi kehvad. Sannu hakkas küll varem ise magama jääma, aga see-eest kolmanda elukuu paiku olime ikka mõned ööd päris üleval. Praegu magab ta 2 korda päevas, hommikupoole lühemalt toas ja õhtupoole pikemalt õues vankris. Õhtuti jääb üksi (või koos Vennaga) magama, aga tahab natuke veenmist saada.

PALJU ÕNNE, KALLIS PESAMUNA!

Kaks lugu sellest, kuidas mind olemas poleks

2009-10-13T03:32:00.000-07:00

Elu sõltub hämmastavalt palju imeväikestest juhustest, otsustest, sündmustest. Ja see paneb mõtlema, et pidi ju olema midagi, mis sundis asju just nii minema. Minul on mõlema vanaema elust 2 juhust (ilmselt oli elumuutvaid sündmusi veelgi), kus elu oleks võinud minna hoopiski teisiti ja kõige muu hulgas ei oleks ka mind olemas.

Isapoolse vanaema ehk Vanamamma lugu sellest, kuidas ta küüditamisest pääses.

Tegelikult pääses ta isegi 2 korda küüditamisest. Nimelt oli ka tema perekond kirjas küüditamisele minevate inimeste seas (ma täpselt ei mäleta, aga vist oli asi veskis, milles ta isa oli osanik olnud kunagi). Nimekirjad tõid kõrgemalt kohapeale 2 meest külgkorviga mootorrattaga oma portfellis. Aga juhtus nii, et see mootorratas ei jõudnud kohale, vaid sõitis kraavi ja need kaks meest said surma. Kohalikud avastasid nad sealt kraavist ja muidugi ka nimekirjadega portfellid ning need nimekirjad ei läinud õnneks kunagi täitmisele. Aga Vanamamma tädi oma perega oli siiski määratud küüditamisele. Ja Vanamamma oli õnnetuseks just sel hetkel seal lapsi hoidmas. Õnneks oli küüditajate hulgas kohalik, kes tundis hästi tädi peret ja Vanamammat ning teadis, et ta ei kuulu sinna perre ja tal kästi kiiremas korras koju minna. Ning seega ta pääses Siberist.

Emapoolse vanaema lugu sellest, kuidas ta Rootsi ei põgenenud.

Seda juttu meenutati just vanatädi Vilma matustel. Päris paljud põgenesid sõja jalust üle mere Rootsi. Teiste hulgas ka näiteks August Mälk koos oma perega. Vanaema oli seal olnud last hoidmas ja Mälgu abikaasa oli meile sugulane. Rootsi pagemist plaaniti ka vanaema emale ja isale, aga nemad ütlesid kohe ära, et ei nemad siit lähe. Ka kõige vanem õdedest, Salme, ei võtnud võõrsile sõitu kõne allagi. Vilma ja vanaema aga siiski pakkisid kohvrid ja asusid randa teele. Paat oli täitsa olemas ja üks neist olla isegi paadis ära käinud, aga ära ei sõitnud neist kumbki. Vanaema ja Vilma olid mõtlema hakanud oma kalli kodu, Koige peale ning mamma ja papa peale. Nad mõtlesid, et kuidas nad saavad selle kõik maha jätta ja võõrsile minna ning läksidki hoopis koju tagasi. Ja ma usun, et kumbki neist pole seda otsust tegelikult kahetsenud.

Sügisene hääbumise aeg

2009-10-13T02:57:00.000-07:00

See sügis on meie hulgast viinud lühikese aja jooksul tervelt kaks kallist inimest. Vähem kui nädalase vahega surid minu kaks vanatädi, üks ühe, teine teise vanaema poolt.

Puhka rahus, kallis tädi Ella! 25.10. 1915-28.09.2009

Tegelikult oli tema nimi Alla, aga hüüti teda hoopiski Ellaks. Tema jääb meelde lõputult helge ja rõõmsameelsena. Alati oli ta naerusuine ja tema plikalik "vai, vai, vai" jääb kauaks kõrvu kõlama. Ärasaatmisel ka tuletati meelde tema üdini optimistlikku meelt, kunagi ei kaevelnud ta millegi üle, ei rääkinud taga. Kuigi põhjusi kurtmiseks leiaks üks pea 94-aastane üksik vanainimene ju ometi. Ja üksi oli ta tõesti, kuna oma abikaasa mattis ta juba 65. aastal (Ella nimi on ka sellest ajast hauaplaadil ootamas!) ja lapsi neil ei olnud. See-eest on ta armastust jaganud oma õdede lastele ja lastelastele ja lastelastelastelegi. Ja samuti majanaabritele, koguduse kaasliikmetele, isegi täiesti võõrastele inimestele. Lihtsalt nii hea inimene oli ta. Kuni viimase ajani sai ta täiesti iseseisvalt hakkama ja suuri tervisemuresidki polnud, kuid paar nädalat tagasi ta kukkus ja sattus haiglasse. Ning seal ta lihtsalt ühel õhtul heitis magama ning enam ei ärganud. Ellal on seal kindlasti parem olla, kuna tema oli sügavalt usklik ja oli ammu valmis minema. Meile aga jäi temast hea mälestus.

Puhka rahus, kallis tädi Vilma! 26.03.1924-02.10.2009

Temal on Ellaga päris palju ühist. Nimelt see, et kuigi ka temal polnud lapsi, jagas ta ometi armastust teistele lastele. Abieluõnne (ja natuke ikka muresid ka) sai ta jagada tervelt 58 aastat ja abikaasa jäi veel teda leinama. Vilmale meeldis kangesti, kui tal külalisi käis ja kunagi ei saanud sealt ilma tulema, et poleks midagi pakutud. Kui söögilauast õnnestus isegi kõrvale hiilida, siis sahvrist anti mõni purk ikka kaasa. Vilma oli natuke peenem proua võrreldes oma õdedega, tema pääses talutöödest kontoritöö peale. Talle meeldis kangesti alati jutustada.

Avastasin praegu, et Vilmast mul ühtegi digipilti polegi vist.

Ja eile see esimest korda juhtuski!

2009-10-13T01:30:00.000-07:00

Siin metsade vahel, aegaajalt ka hämaras või lausa pimedas sõites, olen ikka metsloomade suhtes eriti tähelepanelik olnud roolis. Ema, isa, vend ja paljud tuttavad veel on alla ajanud kitsi, sigu, põtru, mäkrasid ja keda iganes. Ise olin siiani pääsenud nendega otsesest kontaktsis. Eile matustelt kodupoole sõites leidis oma otsa minu auto rataste all aga väike kitseke. Teeääres oli kaks kitse, kõrvalistuv vend hüüdis: "Kits!", aga mina nägin kahjuks ühte kitse, see oli ohutult teeääres, aga teisel pool teed oli teine veel ja see pidi muidugi tee peale hüppama. Teha polnud kahjuks enam midagi, autorataste alt ta läbi käis ja teele maha ta jäi, üsnagi tükkideks. Õnneks, et see selline pisike oli alles ja autole suuremat viga ei teinud, pamperil on siiski pragu sees ja üks nurk ära murdunud. Nii et teenindusse minek ja omavastutuse laks. Kitsest on ka muidugi kahju:(

Muutuste tuuled

2009-09-22T22:29:00.000-07:00

Tundub, et viimasel ajal on kuidagi palju juhtunud ja juhtumas. Juhtub see, et täitub mu pikaaegne unistus oma kodust. Unistus on küll vahepeal muutunud, aga praegu tundub nii õigem ja parem. Nimelt kolime me õige varsti minu vanaema majja. See on küll juba eakas ja mõnda aega tühjana seisnud, aga ikkagi on ta oma. Saame toimetada täpselt nii, nagu tahame. Tööd on seal omajagu, et kõike korda teha, aga aega ju on. Juba unistan oma peenramaast ja mõtlen sisekujunduse peale. Loodetavasti saab sellest meie lastele hea kodu, kuhu ka täiskasvanuna tahetakse tagasi tulla. Ja muidugi ka hea koht, kuhu sõbrad saaksid külla tulla. Teeme jälle sauna ja ehk seekord Leili jääb ellu:) Ja kindlasti saab pikka aega meil tegeleda koristus-, lammutus- ja ehitustöödega. Uuest aastast aga juhtub veel midagi. Vaevalt hakkan elukorraldusega uues kodus harjuma, kui tuleb jälle ümber harjuda. Nimelt ma lähen ilmselt jaanuaris tagasi tööle. Ma plaanisin tegelikult järgmisel sügisel lapsed lasteaeda panna ja tööle tagasi minna, aga juhtus nii, et minu asendaja läheb ise lapsepuhkusele ja nii pakuti mulle mu tööd tagasi. Issi otsustas siis ise lastega koju jääda ja mina lähen tööle. Mulle ilmselt tähendab see kahekordset koormust, sest peale palgatööd tuleb ju ikkagi perenaisekohustused ka täita, aga ma arvan, et issi saab lastega hästi hakkama ja lastele ka meeldib issiga olla.

Kõige selle taustal tuleb taaskord tõdeda, et Saatusel on kummalised teed. Ma olen ise kahjuks suhteliselt otsustusvõimetu, alati mõtlen liiga palju ja tahan kindlasti õige otsuse teha, lõpuks ei saagi aru, mis see õige oleks. Tundub aga, et kui millegi juures ei suuda otsustada, mis on õigem, siis Saatusel on kombeks sinu eest otsustada. Ja sul jääb üle tõdeda, et just see ongi õige. Ma olen tegelikult varem mõelnud, et vaat kui tore oleks Koimlas elada ja möödunud sügiselt oli see meil isegi jutuks, aga ju siis polnud õige aeg veel. Samuti oli meil vist juba enne Sandri sündi jutuks, et äkki issi ise jääb lastega koju mingiks ajaks, aga jällegi kindlat otsust polnud teinud. Nüüd aga lähevad asjad kuidagi nagu iseeneset paika.

Hõissa pulmad!

2009-09-22T22:10:00.001-07:00

Nii tore, kui sõpruskonnas ka keegi pulmi peab. Ei ole enam meie ainukesed õnnelikud. Minu arust ikkagi abiellumine teeb mehest ja naisest perekonna. Kooselu on selline nii ja naa: jah elame küll koos, aga kui homme enam ei meeldi, siis saan vabalt minema jalutada. Aga kui sa oled teineteise, paaripanija ja kümnete pulmakülaliste ees lubanud oma kaasat hoida ja armastada elu lõpuni ja seda kõike veel allkirjaga kinnitanud, siis sa ju püüad seda lubadust iga hinna eest täita. Minu arust perekonnaseisuameti paaripanija rääkis väga kaunilt armastamisest, toetamisest, austamisest, hoolimisest. Seda kõike on vaja, et igapäevaelust läbi tulla. Ja ennekõike on vaja hoida armastust.

Pulmapidu oli väga tore, pruutpaar väga kaunis, nalja ja mänge oli, tantsu oli ja muidugi süüa oli. Pulmapeole minek oli väga hea põhjus kodust välja saada. Lapsed on õnneks juba piisavalt suured ja vanaema väga vastutulelik, seega saime üle pika-pika aja ka mehega koos kuhugi minna, see kulus meile vägagi ära. Vanaema sai lastega väga hästi hakkama, emme-issi muretsesid ikka rohkem ja muudkui tüütasid oma helistamistega:) Tartus sai ka natuke jalutatud ja nostalgitsetud.

Veel kord: Palju õnne ja armastust noorpaarile! Ja ootame siis järgmiseid, loodetavasti pruudipärg sai õigetele inimestele maha mängitud:) Ja palun ärge tehke 5 ühes:)!

Suvi läks kui unenägu

2009-09-11T01:08:00.000-07:00

Kirjutada oleks ju palju, aga nagu tavaliselt: aega ei ole. Seega mõned pildid ja märksõnad.

Meile tuli uus pereliige: Nullu. Väga mängu-, pai- ja nurrumishimuline väike marakratt. Veel üks segav faktor käsitöö tegemisel, need lõngakerad on ju niiiii põnevad. Sannu meeldib talle hirmsasti, vahel Sannu tükk aega roomab edasi, kass jala küljes järgi lohisemas.

Muru niitmine on suvel üks põhitegevusi. Õnneks on olemas tubli abimees murutraktor ja selle peale naistel eriti asja pole, igas vanuses mehi aga tõmbab ta küll ligi: Seenel sai käidud, Karliga ja Sannuga ka, Sannu sai päris kiiresti aru, mida me sambla seest otsime.Sander on suur avastaja ja ronija. Ronib voodile, tugitoolidele, sealt edasi lauale, kappidele. Alguses ei saanud alla ja hüüdis emmet appi, nüüd keerab ilusti tagumiku ette ja tuleb alla.

Augustis täitus Sandril 10 kuud.Vahel peale ärkamist on vankris üks väike tont:
Suvel sai vaarikatega maiustatud, Sannule ja Karlile meeldisid need väga: Oli ka nii palju sooja, et lapsed said vette:

Tänaseks kõik. Blogimiseni viimasel ajal kuidagi ei jõua. Ja mis mõte ongi asjast enam kirjutada, kui sujuvalt on möödunud paar nädalat või isegi kuu. Võib-olla peaks blogi ka "emapuhkusele" saatma:)

Hommik kestab meil terve päev

2009-08-14T13:13:00.000-07:00

Käisime Karli ja emaga Jaan Tätte kontserdil. Eelmisel aastal käisin ka koos Karliga, aga siis ta muusikast suurt ei hoolinud, suurem rõõm oli jagatud õhupallidest ja rallisime niisama ringi mööda lossihoovi. Nüüd ta täitsa kuulas, kuigi vahepeal väsis ära ka ning käis siis varemetel turnimas ja vallidel jooksmas. Mina talle järgi ei jõudnud, ta oli enne all tagasi, kui ma üldse üles jõudsin. Aga ta jah kuulas sõnu lausa ja plaksutas elavalt. Ja kui emme liiga valjusti kaasa kippus laulma, siis keelas, et emme ära laula. Kodus issile rääkis ka, et onu laulis väikesest poisist. Koduteel ta muidugi jäi magama ja isegi süles tuppa viimise ja riidest lahti võtmise peale ta ei ärganud. Aga koju me jõudsime ka alles kell 12. Mulle ka kontsert väga meeldis. Muidugi mõnusam on Jaani kuulata väiksemas seltskonnas, lossihoov ise on selline mõnus romantiline, nii et sobis ka. Ja koos Udupasunaga on natuke teistmoodi Tätte, kuigi sama hea. Trummid ja kontrabass teevad kuidagi võimsamaks muusikat. Ostsin uue plaadi ka. Paar esimest korda kuulasin ise. Nüüd kuulab Karl, istub juures ja kuulab. Pooled sõnad on juba peas ja nii ta ümiseb: "Kas kampsun on kaasas või sooja saad minult", "See mu pulma, see mu pulmapäev", "Suureks saanud väikene poiss" jne. Ning mul ka kummitavad järgemööda erinevad laulud. Jaan on oma endises headuses, ilusad lihtsad viisid ning mõtlemapanevad sõnad.

Natuke udune pilt Karlist kontserti nautimas: Ja veel udusem pilt minust kontserdil, vabanduseks ütlen, et pilt on Karli tehtud.

Igavestele tiigivetele...

2009-07-24T15:19:00.000-07:00

Kahjuks Peebule ei olnud määratud suureks pardiks saada ja ta puhkab meil nüüd kirsipuu all:(

Kui Tallinnasse läheme, siis läheme kohvikusse ja loomaaeda

2009-07-23T21:00:00.000-07:00

Tallinnas sai käidud. Perekond küll jagunes pooleks - issi ja Sandri jätsime koju, et meil natuke lõbusam oleks:) Meil oli seltsiks mamma, onud ja Janna ning vanaisa tigubuss. Kohvikus kui sellises me tegelikult ei käinudki (Ülemiste keskuse söögikohta ma just kohvikuks ei nimetaks), aga loomaaias sai käidud küll. Karl pidas ennast kogu pika reisi väga tublisti üleval.

Esimene päev kulus peamiselt sõitmisele, paar tundi jalutasime siiski ka Ülemiste keskuses ja õhtul sõime tädi uues elutoas kooki. Karlile oli seal õnneks mänguseltsiline ka, aasta noorem poisiklutt, keda ka Sannuks kutsutakse. Karli tuttuute klotside pärast läks neil küll riiuks, aga muidu möllasid omaette väga vahvalt. Karl vanema ja targemana pidi teda küll paar korda korrale kutsuma. Ööseks maandusime Maardu servas asuvas imearmsas majas. Karl jäi üsna ruttu magama.

Teine päev oli meil reserveeritud loomaaia külastuseks. Tuletasin meelde, et mina käisin seal viimati umbes-täpselt 10 aastat tagasi, kui ma laulupeol käisin. Ja päris palju on ikka muutunud. Karl pidas ka vapralt vastu, poole maast jalutas ise maha, alles lõpus oli nõus kärusse istuma. Alguses vaatas küll huviga, aga mida aeg edasi, seda kiiremini ta hakkas puuri juurest puuri juurde jalutama ja kui talle kedagi näidati, siis vastas, et ta nägi juba:). Hiljem kodus memuaare rääkides ütles, et ahvid meeldisid talle kõige rohkem, elevandid ja ninasarvik ka, aga krokodilli ta rohkem näha ei tahaks. Lasteloomaaed tundus talle ka meeldivat, kuigi notsu on tal ju endal kodus laudas ja tibud on meil ka olnud. Aga kilpkonnale tegi Karl kop-kop, see oli tema sõnul kõva nagu kivi! Lõpuks ei jaksanud täiskasvanudki õieti enam midagi vaadata ja käia. Mõtlesime siis, et lebotame veidi Kadrioru pargis. Seal sattusime kogemata laste mänguväljakule, kus Karl rõõmsalt oma tund aega ringi rahmeldas. Küll laskis liugu, küll õpetas teisi liivaga mängima.Õhtusöögi ajaks jõudsime jälle tädi juurde, seekord oli ikka Tallinna tita (nagu Karl ütleb) ka kohal, nii sai noorim sugulane üle vaadatud ja tädipoja uus elamine ka. Õhtu lõpuks jõudsin veel kambakese Tallinna esindusega Nõmmel veini juua, juustu süüa ja juttu rääkida, väga tore oli jälle üle pika aja näha. Tagasi Piritale jõudes Karl juba magas.

Kolmandal päeval käisime Rotermanis, ronisime Oleviste torni, jalutasime Vanalinnas ja siis võtsimegi suuna jälle linnast välja. Reisimoona täiendamine ja lõunapaus Laagri Maksimarketis ning edasi Haapsalu poole. Kuigi ta on nii lähedal, polnud ma siiani seal kunagi käinud. Karl väsis poole tee peal ära, nii et temal jäi Haapsalu nägemata, aga teised käisid lossihoovis ära. Väga armas väike linnake see Haapsalu. Ja siis viis tee juba Virtsu. Seal saime päris kaua praamisabas oodata. Väga mõnus oli kojujõudes jälle issit ja Sannut kallistada. Mamma lubas reisi korrata, kui Sannu ka loomaaia-ealiseks saab.

Emaks olemise võlu ja vaev

2009-07-07T21:33:00.000-07:00

Pühendatud tulevastele emadele:)

Selleteemaline postitus on juba ammu meeles mõlkunud, aga nagu ikka, aega pole olnud kirja panna.

Tegelikult on emaks saamine tohutu elumuutus, aga samas toimub see nii loomulikult, et pärast ei mäletagi, et oli elu enne lapsi. Vahel mõtlen mõne sündmuse kohta, mis oli enne laste sündi, et aga kus nemad sel ajal olid.

Põhiline muutus on muidugi see, et ma ei ole enam oma aja peremees. Pea kogu aeg tuleb lastega tegeleda, oma hobid tuleb mõneks ajaks tahaplaanile suruda. Kuigi samas ega täitsa loobuda ka ei saa, vahel ikka on vaja oma kvaliteetaega, et mõistuse juures püsida.

Alguses tahtsin kirjutada, mida ma kõike teha ei saa, aga siis hakkasin mõtlema, et päris nii see ju pole, lihtsalt tegevused on natuke asendatud.

Mul ei ole aega raamatuid lugeda. Tegelikult loen ikka, vahel lausa päevas pea 10 raamatut läbi, või loen isegi ühte raamatut 10 korda. Aga need raamatud on rohkete piltide, trükitähtede ja mitte üle paarikümne lehekülje ehk siis lasteraamatud. Kusjuures lasteraamatuid on ka väga erinevaid, mõned on väga ladusalt ja lastepäraselt kirjutatud, teistes on väga keerulised laused (nt originaalset "Karupoeg Puhhi" on väga raske lugeda) ja naljakad sõnad (nt metalne hiiglane). Karlile millegipärast meeldib üks luulevormis kirjutatud raamat "Väike Mai", see on ikka mitu-mitu lehekülge pikk, aga ta võib seda praktiliselt peast tsiteerida.

Mul ei ole aega internetis käia. Vale puha! Eriti talvepoole, kui me tubasemad olime ja Karl veel ise arvuti taga midagi teha ei osanud, võisin päris palju arvuti taga istuda, aga ainult teatud sinise jänese ja tema sõprade tegemisi jälgida. Mingil ajal avastasin, et saab ka mitu akent korraga lahti olla, nii et Karl vaatab Jussi ja mina saan blogisid lugeda.

Ma ei vaata telekat. Muidugi vaatan. Lastesaateid ja multikaid. Igapäevasest telekavaatamisest olen juba ammu loobunud, ei jälgi ühtegi saadet ega seriaali ning ei mäletagi, millal ma viimati mõne filmi algusest lõpuni vaatasin. Ei, siiski, vist veebruaris vaatasin Ray Charlesi eluloofilmi ja hommikuti juhtub, et vaatan "Südameasja" (nii mõnus seriaal). Uudiseid peaks tegelikult ikka vaatama, et ilmaeluga end kursis hoida, aga ka selle jaoks pole aega ega tähelepanu. Ja tegelikult ülejäänud telepurgi poolt pakutava virrvarri mittevaatamisega ma polegi midagi kaotanud, pigem võitnud. Kui lastepilguga igasugu filme vaadata, siis enamusi ma lastel vaadata ei lubaks. Aina kaklemine, tulistamine, ropendamine, seks jne jne. Pole siis ime, et lapsed nii vägivaldseks kasvavad, kui telekas lapsehoidjaks on. Isegi need lastekanalitel näidatavad multikad on väga kahtlase sisuga. Aina üks tulistamine ja võitlus ning mingid müstilised elukad. Võib-olla olen liiga naiivne, aga mina ootaks multikatest pigem armsaid loomi või lapsi, kes õpetaksid lastele õiget käitumist või nt loodust.

Magada ei lasta. Tegelikult algab minu ööuni küll kell 10 ja kestab u kella 8-ni, aga sellist tunnet küll pole, et ma olen nüüd täiesti korralikult välja puhanud. Öö jooksul tuleb ikka mingi 3 korda ärgata, et Sander uuesti uinutada. Ja poole aasta tagust lõputut õudusunenägu ei taha meenutadagi. Oli öid, kus praktiliselt ei saanudki magama ja 5 tundi oli juba ülihea. Tööinimestel on lootus, et vähemalt nädalavahetusel nad saavad une täis magada, mul on aga oodata veel kaua. Karl hakkas öö läbi magama alles 2,5-aastaselt.

Käsitöö jaoks tõesti praktiliselt aega pole, see on täitsa tõsi. Mul on ikka 10 asja pooleli ja veel 100 plaanis, aga tegudeni ei jõua. Vahel sõrmed hirmsasti sügelevad, aga pole mahti maha istuda ja lõngakera välja otsida. Kui päevas ühe reakese koon, on hästi. Õmblemisega on aga veel keerulisem, seda niimoodi ei tee, et täna üks õmblus, nädala pärast teine. Pühapäevad on mul tänu issile natuke vabamad, aga isegi kui plaanin terve päeva ainult käsitööle pühendada, ei tule sellest midagi välja. Ikka on vaja pesu triikida või teen süüa või tegelen lastega. Kirun ennast, et miks ma käsitööga varem ei tegelenud, kui mul aega oli, ja lohutan end sellega, et kunagi kaugel-kauges tulevikus on lapsed suured ja küll ma siis õmblen-koon-heegeldan-pärlendan.

Kodust väljasaamisega on ka keeruline. Ka sellepärast, et me siin metsas elame, mitte ainult laste pärast. Päris keeruline on 2 lapsega linnas liigelda ja siis peab veel arvestama Sandri söögi- ja uneaegadega. Varem oli ka välistatud see, et ma üksi kuhugi kauemaks lähen, nüüd on selles suhtes vabamad käed, võin isegi ööseks küla peale jääda, kui tahan. Aga praeguste plaanide kohaselt tundub, et veel enne juuli lõppu saab üle pika aja pealinna väisatud. Koos pudinatega on menüüs loomaaed ja sugulaste-tuttavate külastamine.

Kõige selle lõppu pean ikka kinnitama, et hoolimata kõigest eelpool kirjutatust, ei vahetaks ma emaks olemist mitte millegi vastu. See on nii armas, kui Karl tuleb ja kalli-kalli teeb. Ta toob mulle lilli ka vahel. Karl pakub ikka abi toimetamistes ja tal on suur ise-teha-tahtmine. Karli laulujorud ja jutuvada. Nii hea on vaadata, et näe, alles ta ei osanud ja nüüd saab juba ise hakkama. Või avastad mõne uue väljendi või sõna tema jutus. Sandri päikseline naeratus ja kuidas ta kohe ukse poole tormab, kui mu häält kuuleb.

Kuna fotokas on ikka minu käes, siis minust koos lastega praktiliselt pilte polegi, aga on vanaemast:

Suvi, suvi, suvi!

2009-07-05T05:49:00.000-07:00

Mõned pildid ja märksõnad lühidalt.

Veetemperatuur basseinis +30 C, õhk +27 C:Mujal on ikka maitsvam:Metsmaasikamaitse:

Vereimejad (ühel õhtul tapsin paari tunniga nii u 30 sääske Peebule õhtusöögiks): Suvelilled: Veel numbreid:

Auto läbisõit: 10 000

Sandri strateegilised mõõdud: 70 cm ja 7,73 kg

Karli strateegilised mõõdud: 99,5 cm ja 16,45 kg

Emme: -2,5 (uusaastalubaduse täitmiseni on siin veel ruumi küll)

Koduperenaise rõõmud

2009-07-05T01:23:00.000-07:00

Üks asi, milles väga hästi annab tunda suurenenud pere, on musta pesu hulk. Kui me kunagi ammu veel kahekesi Tartus elasime, siis sai praktiliselt hakkama kord kuus kodus Saaremaal käimise ja pesu pesemisega. Siis tuli Karl ja oma pesumasinaga korter ning pesupesemine ja triikimine kasvas märgatavalt. Ka siis sai ikka Karli riided vähemalt ära triigitud. Ainult lõputöö kirjutamise aegu läksid riided otse pesurestilt selga, isegi kappi polnud aega ja ega ka eriti mõtet neid panna. Nüüd tuleb praktiliselt terve nädalavahetus pesumajandusega tegeleda. Laupäeviti pesen vähemalt 2 masinatäit pesu, aga kui on voodipesu vahetamine, siis isegi 4 masinatäit. Ja pühapäevane päev kulub siis triikimisele. Enda koduseid T-särke ma enam triikida ei viitsigi ja ega mul suurt muud ju polegi, aga issi esindusriided, laste riided ja voodipesud tuleb ikka triikida. Kuna meil üleval on nüüd ikka lai madrats, siis selle lina triikimine on päris tüütu. Päris sooja naha saab triikimisega. Voodipesude vahetamisega ka kusjuures.

Suurenenud laste arvust ja laienenud põrandapindalast tulenevalt on pikenenud ka koristamisele kuluv aeg. Mänguasju on rohkem mööda põrandat laiali ja laupäeviti on nüüd vaja 2 toa põrand kõigepealt mänguasjade hulga alt vabastada ja siis ära pühkida-pesta. Õnneks Sander tolmuimejat ei karda, nii saab temaga koos ka edukalt koristada. Karl hakkas titest peast nutma, kui emme tolmuimeja välja võttis, issi võis küll pühkida.

Söögitegemine kuulub ka muidugi perenaise kohustuste juurde. Õnneks õhtusöögid valmistab enamasti ämm, kuid kuna Sandril on oma eraldi menüü veel, siis temale tuleb igal hommikul putru ja õhtuks aedviljapüreed keeta. Nädalavahetusel üritan ise midagi vaaritada või küpsetada. Nii et tegemist ikka jätkub ka köögis.

Peep

2009-07-04T21:55:00.000-07:00

TV tundis huvi, kuidas pardipojal läheb. Läheb ka. Natuke ikka on kasvanud, aga ujuda ta õieti ei oska. Või õigemini ujuda oskab, aga ta läheb hirmus märjaks vees. Pärast on nagu uppunud kassipoeg ja kuidagi ei kuiva ära. Pean ta siis riide sisse mässima. Ei tea, kas tal on mingi ainepuudus või milles asi? Pardisuled ei tohiks ju vett ligi lasta? Aga kärbseid sööb heameelega, samuti leiba-saia, pudrujäänuseid, kalaraasukesi ja muna. Internetist püüdsin infot leida ristpartide kohta ja avastasin, et ta sööb adruvallist leiduvaid väikseid selgrootuid, aga kust ma talle neid siin võtan. Elab meil köögist kasti sees, päeval on õues kastiga. Issil pole aega olnud talle õuesjalutamise puurikest ka teha. Vahel ma ikka lasen ta õues jalutama, aga enamasti tahaks ta kuhugi põõsa alla peitu minna. Ärkab koos päikesega ja nii pistab ta juba 3-4 ajal kisama, et ta tahaks süüa saada. Päeval ka hakkab valju häälega siutsuma, kui kausike tühi. Aga õudne lagastaja on ta küll. Sõnnikut teeb omajagu ja lisaks selle vee seest toidu lödistamisega on ka pool kasti põrandat ligemärg. Karlile ja Sandrile ta igal juhul väga meeldib. Sander püüab igal võimalusel tema kasti najale end püsti ajada ja hakkab siis teda kastist taga ajama. Karl annab talle süüa ja tahab ikka ujuma panna. Eks paistab, kuidas ta kasvab. Augustis peaks ristpardi poeg olema juba lennuvõimeline.

Sander 8 kuud

2009-07-01T12:27:00.000-07:00

Aeg ikka lausa lendab! Vaatan, et olen Sandri elust juba 2 kuud maha vaikinud. Kirjutamist oleks küll ja küll, aga aega ei ole. Mul oleks ka sellist vidinat vaja, mis mõtted (valitud muidugi) otse blogiks konventeeriks. Sander on vahepeal 8-kuuseks saanud, õigupoolest juba 8 ja pool. Roomab ja ronib edukalt ringi, igal võimalusel ajab püsti. Trepist ronib üles, mistõttu oli ka paar kukkumist, enne kui issi trepile värava ette ehitas. Istub ise. Sööb 4 korda päevas: putru, puuvilju, köögivilju, liha, kana, kala, munakollast. Joob nokaga tassist ise vett. Pea nädal tagasi arvas, et on juba piisavalt suur mees, et mitte enam rinnapiima juua. Täna proovisin piimasegu anda tassist, sülitas välja ja ütles, et joo ise, kui tahad. Üldiselt ta sööb kõike, mida kätte antakse ja harva, kui kaussi midagi alles jääb. Kui keegi midagi sööb silmapiiril, siis vaatab väga näljase näoga ja loeb suutäisi, kuni talle ka antakse. Kihvt on vaadata, kuidas ta söögilaualt oma kohmakate sõrmekestega väikesi hommikusöögihelbeid taga ajab, tegevust jätkub pikaks ajaks, aga kätte ta need saab. Muist pannakse muidugi söögitooli mustadeks päevadeks ootama. Mõnus on ka peoga kausist putru võtta. Ja kui vett enam ei taha, siis teeb suuga purskkaevu. Hambaid endiselt ei ole. Ja see, et ta enam öösel ei söö, ei tähenda sugugi, et ta kauem magaks järjest. Rekord on vist senini 6 tundi. Keskmiselt ärkab mingi 3 korda öö jooksul. Päeval magab enamasti 2 korda. Kasvu on minuarust ikka pigem vähevõitu: eilsetel andmetel 7,73 kg ja 70 cm. Nüüd saab Sander juba rohkem tegutseda ja mängida ning Karl on ka temast rohkem huvitatud. Kuigi Karli käitumises on ka kadedust märgata: ikka on seda mänguasja just vaja, mis venna käes on. Ja oma asjad paneb ta ikka laua peale, et Sannu kätte ei saaks. Samas on ta väga hoolitsev ja kaitsev: korjab Sandri käest asju ära, mida ta suhu ei tohi panna, paneb õueukse kinni, et ta välja ei saaks, poti ja pardi tema eest ära. Ja kui vendadel peituse mänguks läheb, siis Sander lõkerdab valju häälega naerda. Peitu minnakse teki alla ja kui venna või Sander ise välja tuleb, siis on nii naljakas.

Vennad jaanilõkke ääres:

Karl ise on juba suur mees. Vahel päeva jooksul ma õieti ei näegi teda, toimetab õues teistega koos ja muudkui jookseb ringi. Isegi kartuleid käis meiega koos rohimas! Viimasel ajal on kangesti mängima hakanud ja siin on muidugi paarilist vaja, kelleks peab enamasti emme olema. Võetakse mänguloomad või autod ja siis nad räägivad omavahel, teevad süüa, magavad, mängivad jne jne. Laste fantaasia on ikka lõputu ja sellistel puhkudel mul on tunne, et ma jään talle alla ja et tal oleks mõne omaealisega palju lõbusam mängida.

Uus hoolealune

2009-06-15T07:16:00.001-07:00

Viimasel ajal on mul kummalised kombed. Käin lauda aknalt kärbseid ja sääski korjamas ning maast korjan ka surnud putukaid ja vihmausse üles. Ma siiski ei söö neid ise, vaid viin need oma uuele hoolealusele, pardipoeg Peebile. Lauda kärbeste ja sääskede populatsioon on igal juhul kõvasti vähenenud. Juba mitu-mitu aastat on ema juures pesitsenud üks pardipaar, küll vanas kanalas, küll lakapeal. No ma ei tea muidugi, kas see on koguaeg üks ja sama paarike olnud, aga arvata võib. Ka paar aastat tagasi jäi neil üks pojake maha, aga see kadus meil kastist ära. Seekord jäi jälle üks õnnetuke maha. Ja nüüd ta on mul siin kööginurgas kastis. Lödistab veest leiva- ja saiapuru, muna ja putukaid süüa ning piiksub. Praeguseks ta on u nädal vana, võib-olla et läheb isegi õnneks tal. Kuigi veekogu meil siin pole ja part on ikkagi veelind. Eks näis, mis temast saab. Kuigi kõik nõuanded on teretulnud, kuidas pardipoja eest hoolitseda.

3-aastane mees

2009-05-14T21:39:00.000-07:00

Karl Markus saab juba 3-aastaseks! Sel puhul väärib ta igati eraldi sissekannet. Ja arvestades seda, et Sandri 6-kuu postitust tegin ma nädal aega, siis seda postitust alustasin 2 nädalat enne sünnipäeva.

Alustuseks meenutuseks.

Sünnipäevahommikul 2006:

1. sünnipäev (2007):2. sünnipäev (2008): Karl on ikka täitsa suur poiss juba (kohati vähemalt). Milline mees siis Karl on?

Karl muusikamees

Karlile meeldib hirmsasti laulda. Pea koguaeg ümiseb endamisi oma laulukesi, aga tal on ka mitu "päris" laulu peas. "Kes elab metsa sees" on tal nii peas, et päkapiku asemel küpsetab vahel saia "nebane", vahel "auh". Veel on repertuaaris "Põdra maja," "Minu väike hani," "Süda tuksub," "Mutionu pidu," "Meie kiisul kriimud silmad," "Rongisõit," "Juba linnukesed" ja kindlasti veel mõni, mis praegu pähe ei tule. Ja vahel ta ikka päris ametlikult esineb: võtab puuoksa mikrofoniks kätte, seisab kivi peal ja laulab.

Muusikat kuulata meeldib Karlile ka. Oma lastelaulude plaati, aga ka näiteks Dagöt, Jäääärt (plaati, kus onu räägib, nagu Karl ütleb) ja teisi. Juba ammu oskab ta ise pleieri ja kõlarid mängima panna.

Karl jutumees

Karl räägib pikad jutud maha ja talle jäävad asjad väga hästi meelde. Ja fantaasiat on tal ka parasjagu. Näiteks jutt teatris käivast põdrast või sinisest elukast. Endiselt on jutust puudu R, K ja kohati V täht, mis muidugi teeb jutust arusaamise natuke keeruliseks. Aga emme saab alati aru. Või peaaegu alati, vahel ta vahetab nii järsku teemat ja vahel on järsku uus sõna, nii et tükk aega läheb, enne kui taipan. Vahel ta oskab ikka nii vaimukalt öelda, et naera puruks.

Karl lugeja

Karlile meeldib hirmsasti, kui talle raamatuid loetakse. Ja peale paari korda lugemist on tal raamat praktiliselt peas. Issi püüab ikka muid sõnu sisse lugeda, aga ta parandatakse iga kord ära. Ise ta ikka vaatab ka raamatuid ja siis "loeb" peast juttu juurde. Varem ei saanud teda ilma unejututa kuidagi voodisse, viimasel ajal aga Sander juba magab ja sosinal on raske lugeda ning Karl ise on ka nii väsinud, et nii kui voodisse saab, siis magab.

Karl, Jänku Juss ja arvuti

Karlile meeldib väga Jätu Jussi vaadata. Varem oli ikka: "Emme, pane uus jutt siis", aga emme muidugi ei viitsinud alati sellepärast tulla ja alati pole ka emmet võtta, nii õppis ta ise ära. Emme teeb Lastekas.ee lehekülje lahti ja siis ta ise valib multikaid. Kui multikas läbi, vajutab Back nuppu ja valib uue. Ning kui vahepeal on vaja klikkida, siis saab ka ise hakkama tavaliselt. Seal multikates päris tihti tahetakse, et laps ise kaasa teeks, varem pidi ikka emme appi tulema, sest enne multikas edasi ei lähe. Aga nüüd saab ise. Nii et ta võiks ikka päris kaua multikaid vaadata, kui lubataks. Ja multikad on tal ka muidugi üsna peas. Vahel omaette jutustab neid, eriti enne magamajäämist.

Aga tegelikult on see multikavaatamine kasulik ka. Esiteks keeleliselt. Päris palju uusi sõnu saab sealt. Ja teiseks on need õpetlikud ka. Kas teie ikka teate, et eesti väikseim lind pöialpoiss kaalub samapalju kui lusikatäis suhkrut, või et hiidpanda ehk bambuskaru sööb 13 kg bambuselehti päevas ja mõnikord võib süüa lausa ööpäev läbi! Karl teab. Ja kolmandaks muidugi kasulik ka lapsevanemale, kes sel ajal võib ka natuke hinge tõmmata.

Muidugi reklaami on seal ikka ka, aga Karl õnneks ei oska Legosid tahta, mis nad seal reklaamivad.

Ja ega Karl emmel arvutis olla eriti ei lase. Ikka on tal ka vaja kui mitte Jussi vaadata, siis "nummit panna" või pilte vaadata. Mõnda aega tagasi meeldis talle kangesti koduvideosid endast vaadata, aga selle on ta ära unustanud praegu.

Telekat vaatab ka, lastesaadet ja peale seda hakkab "Südameasi". Loodussaated meeldivad ka.

Karl "söömamees"

Söömisega on Karlil kehvad lood. Kui ta lisatoitu kunagi ammu saama hakkas, siis ta sõi kõik ära, mis anti. Nüüd aga peab ikka meelitama või riidlema, et ta sööks. Ma ei teagi, mida teha. Endal on ka juba kopp ees sellest pidevast hurjutamisest, et Karl söö nüüd, Karl söö nüüd. Olen ära jätnud igasugused vahepealsed näksimised, et lõpuks peab ju kõht tühjaks minema, aga ka see nagu ei tööta eriti. Ei saa aru, kas tal tõesti isu ei ole või on see mingi tähelepanu vajamise teema. Muidugi see ka, et ta ise söödud ei saa, ikka "emme, aita natute". See ilmselt sellest, et Sandrit söödetakse. Põlle tahab ta ka ette nüüd:)

Suur venna Karl

Suure vennana on Karl väga asjalik. Muretseb, kui Sander midagi suhu tahab panna või kuhugi minna tahab, kuhu ei tohiks. Või: "Emme, Sannu nutab! Võta Sannu sülle!" Samas oskab ta juba natuke kade ka olla. "Emme, võta Sannu ära!" kui ta puzzle tükkide või klotside kallale kipub. Ja ikka on seda asja vaja, mis teise käes. Aga kui need kaks kord koos jooksma hakkavad, siis vist küll maja väriseb.

Karl mängumees

Ega Karl eriti ei mängi, klassikalisest mõttes, et tegutseb kusagil omaette mänguasjadega. Klotsidega ehitab vahel ja autoga sõidab ka. Puzzlesi meeldib kokku panna. Talle meeldib näiteks kõiksugu väikseid asju kotti toppida. Või mänguloomadele kingitusi teha.

Liivakastis mängib ka. Seal ta teeb peamiselt süüa. Kui teised õues toimetavad, siis ta aeg-ajalt toob neile suppi, "ühepalatoitu", pitsat, pärast "tohvi" või "taud" ka, magustoiduks torti või jäätist. Ja küünlaid peab ka ikka tordi pealt puhuma.

Õues käies korjab alati puuoksi ja koorib neid, lihtsalt istub vaikselt ja nokisteb:) Kivid meeldivad ka, taskud on alati kive, puutükikesi või käbisid täis.

Karl kunstimees

Karlile meeldib joonistada, nii pliiatsite kui värvidega. Emadepäevakaardile tegi ta nüüd juba peaaegu ringi, enne olid ikka niisama kriipsud. Ise ta teab väga hästi, mis ta joonistab: päike, auh, auto, tee jne. Murdjalapsukese sünnipäeval avastas ta Play-Doh-nimelise voolimismassi, millest ta nüüd "musimahla" teeb (ärge küsige, kust see nimi neil tuli:)). Kääridega tükke õieti lõigata ei oska veel, liimida meeldib küll.

Karl abimees
Karl on ikka tööde juures abiline. Kaevamas, riisumas, käruga vedamas, lambaid lauta ajamas, põssadele süüa viimas, kanadele saia andmas, mesilastele juua viimas, tainast segamas jne jne.

Vot selline mees on lühidalt kokkuvõttes kolmene Karl. Üldiselt ta toimetab ikka rohkem omapead, selles mõttes, et emme on ikka enamasti Sandri jagu. Käib õues memme, papa või issiga, toas käib söömas ja potil "tatal". Paar korda on muidugi omapead jalutama ka läinud. Aga ma arvan ja loodan, et ta päris ära ikka ei kao siin metsa sees, käib ikka mööda teed.

Samas ikka meeldib süles olla ja kui valida on, siis peab emme aitama. Riidesse ise ei saa veel päris või tegelikult saab küll, aga ei taha alati. Kuigi riided ja jalanõud kipuvad tagurpidi minema ning lukke ja nööpe ta kinni ei saa.

Ja mürada ning hüpata meeldib kangesti.

Küll te ise sünnipäeval näete!

PALJU ÕNNE, KALLIS POJA!!!

Poole-aastane mees

2009-04-24T19:20:00.000-07:00

Sander on juba märkamatult 6 kuud vanaks saanud. Minu arust on see kõige raskem titeiga möödas, nüüd ta teeb ja oskab juba märksa rohkem ning temaga koos saab teha.

Mida siis 6-kuune Sander oskab ja teeb?

-sööb 2 korda päevas tahket toitu: kõrvitsa-, kartuli-, lillkapsa-, porgandi-, õuna-, pirni-, banaani-, virsiku- või aprikoosipüreed, hommikuti siis köögivilju ja õhtul puuvilju. Piima veel peale.

-keerab endiselt seljalt kõhule üle parema õla

-ajab ennast käpuli, kõigutab edasi-tagasi

-liigub edasi: tal on peamiselt mingi kombineeritud stiil, ei rooma ega käputa õieti, aga natuke tõmbab end kätega edasi kõht maas, siis ajab end käpuli ja jälle kõhu peale tagasi ning sellega on ka jupike maad edasi saanud. Tõstab käpuli olles käsi ka maast õhku või sibab jalgadega, aga ilmselt koordinatsioon ei luba veel mõlemat korraga teha, mistõttu ta käpuli edasi ei saa ja kõht vajub maha. Aga ta saab kõik asjad kätte, mis põrandal huvi pakuvad ja liigub juba üsna kiiresti.

Võrreldes selle video tegemisega on ta käpuli märksa osavamaks läinud. Ükspäev hoolega harjutasime: tema tõstis käsi ja mina jalgu ning hoidsin kõhtu üleval, nüüd proovib ise ka. Meetrikese saab juba edasi nii.

-käpuli olles ajab ka põlved maast lahti ja seisab siis nii, pepu upakil

-käpakil olles on end selili keeranud ja nii pea ka ära löönud

-meeldib kangesti vennaga koos joosta

-meeldib süntesaatorit mängida

-meeldib palli ja venna autode järgi roomata põrandal

-õhupalliga meeldib hirmsasti mängida

-öösel sööb endiselt 3 korda, ärkab aga rohkemgi

-magab 3 korda päeva jooksul: hommiku- ja õhtupoole toas 45 minutit, päeval õues paar, max 4 tundi (kahjuks enamasti ikka vahepealsete ärkamistega)

-ila tuleb ikka meeletult, hambaid näha pole veel

-süles vagusi ei seisa, meeldib ronida süles ja lauataga istudes peab lauapealne suures ulatuses lage olema, muidu tehakse puhas vuuk, mis põrandale, mis suhu

-jutustab hea tujuga palju ja magama jäädes jorutab omale unelaulu

-uinub enamasti ise, vahel on vaja kätt kõhu peal hoida või vahel õhtupoolsel ajal lausa süles kiigutada

-kui on hea tuju, siis naeratab suure suuga kõigile, kahjuks aga hea tuju saab kiiresti otsa ja siis on ainult üks virin ja jorin

Kõige suurem lemmik on tal ikkagi suur venna. Aga ka issit õhtul läbi akna vaadates hakkavad käed-jalad siplema ja kukub jutustama. Lemmikajaviide on siiski perekondlik jooks: Karl jookseb ees ja Sannu järel, emme või issi süles muidugi. Aga siis tal ka käed-jalad käivad nagu ise jookseks.

Tiu-tiu

2009-04-03T04:44:00.000-07:00

Kevad on käes, olete märganud? Peesitan praegu õues päikese käes ja kuulan linnulaulu. Karl läks memme-papaga sõitma, Sander magab kõrval vankris ja koristamata tuba ootab natuke. Täna on esimene tõsiselt soe ilm. Ja tundub, et kõik linnukesed on kohal ning siristavad hoolega. Kuldnokka nägin juba 25. veebruaril, aga kured kruugutasid ja metsvindid ja musträstad ja kes kõik veel laulavad. Liblikad lendavad, sipelgad sibavad pesas ja mesilased sumisevad. Mul on muidugi selline tunne, et nii kui natuke päikest paistab ja lumi sulanud on, tahaks ära visata mütsid, joped ja sallid ning lipata metsaalla sinililli korjama. Aga ei saa ju veel. Natuke läheb veel aega, nagu Karl ütleks. Aga küll see kevad tuleb, kus ta pääseb. Praegu on mul tõsiselt hea meel, et ma ei pea kusagil kontori nelja seina vahel istuma, vaid suure osa päevast võin õues olla ja iga päev vaadata, kuidas kevad edeneb. Kui veel natuke soojemaks läheb ja õues rohkem teha on, siis me vist hakkamegi õues elama. Sander linasse ja minek.

Vahepeal olime paar nädalat ema juures, kus mehed meie vanale Fordile uue südame installeerisid. Läks tööle lausa esimese korraga, aga natuke tahab veel nokkimist. Ehk saab vähemalt ühe vanaraua õue pealt ära (kuigi nojah, selleks et meie oma korda teha, tõi vend mootori koos kerega, nii et teeb sama välja).

Sander maitseb nüüd päris toitusid, esialgu kõrvitsat, kartulit ja lillkapsast. Esimesed paar korda ei läinud midagi alla, aga nüüd täitsa läheb see söök. Käpuli ajab ennast ka, aga edasi ei saa.

Karl on lihtsalt Karl, jutustab palju, näiteks täna hommikul põdrast nii (emme tõlkes): "Elas kord auto. Pisikene punane auto. Põder oli metsas ja läks tee äärde vaatama, kas auto sõidab juba. Autos sõitsid mamma, onu Matu ja onu Juujuu. Põder vaatas, auto sõidabki. Mamma sõitis teatrisse. Põder läks ka teatrisse." Enne on see jutt natuke teisiti lõppenud: "Auto sai ai-ai ja põder sai ai-ai. Onu Juujuu läks metsa vaatama, kus põder on. Põtra polnudki."

Ilmselt kevade ja varajase päikese tõttu on ka meie poisid väga varajased, vahepeal ärgati juba enne 7. Nüüd tänu kellade keeramisele venitatakse 7-ni välja. Ei tea, kus neil nii kiire on.

Meie tüüpiline päev

2009-03-10T22:31:00.000-07:00

Mõtlesin, et võiks siia kirja panna, kuidas kulgeb meie rutiinne elu.

Emme tööpäev algab hiljemalt kell 8, enamasti aga varem. Ja see on raudpolt kindel, et kui üks poistest magabki kauem, siis teine on ikka üleval. Enne oli Karl alati varajasem, viimastel hommikutel on Sander. Eks väljas on kella 6-st juba valge ka, mis sa ikka põõnad.

Kui me korraga ärkame, siis me "pitutame" voodis veel natuke. Siis Sandri mässuvahetus, Karl pissile ja riidesse (ta saaks ise ka enam-vähem riidesse, aga emme peab ikka aitama) ning Sandri hommikusöök. Kui Sandril kõht täis, siis otsime meie Karliga omale süüa. Sööme putru, erinevaid hommikusöögihelbeid või siis võileibu. Karlile meeldib hirmsasti saia röstida ja veekeetjat tööle panna. Sander istub sel ajal turvahälliga laua taga ja mängib mänguasjade või ka oma varvastega ning unistab, millal tema laua pealt midagi suhu saaks.

Kui kõhud täis, siis läheme mängima. Aa, hambad peseme ka mingi aeg ja teeme tule ahju. U 10 ajal teeb Sander esimese uinaku. Panen ta voodisse, luti suhu, teki peale ja tulen ise ära. Tema siis muidugi hakkab keerama ja varsti hüüab emmet appi. Ja nii mitu korda, enne kui raatsib magama jääda. Magab oma 30-45 minutit ära, hüüab siis jälle emmet ja võtab mind nägu naerul vastu. Siis sööb jälle kõhu täis ja võib jälle mängima minna.

Sandri mängimine tähendab muidugi seda, et kui ta raatsib selili natuke rahulikult olla, siis ta mängib oma varvastega, püüab mängukaare küljest mänguasju või üritab kõike, mis kätte juhtub, suhu panna. Aga selili ta eriti ei taha enam olla, kohe keerab kõhuli. Siis ta tahaks kangesti edasi saada, ega veel ei saa. Ma siis vahel aitan teda käpuli olla, see meeldib talle. Muidugi kõige rohkem meeldib hüpitamine. Eriti koos vennaga emme-issi voodis hüpata.

Kõige selle juures tuleb muidugi ka Karli lõbustada ja talle tegevust pakkuda ning vahel potile aidata. Karl vahel joonistab, klotsidega meeldib ehitada, päris kõrgeid torne teeb. Vahel emme lubab tal arvutist Jätu Jussi multikaid vaadata. Kõige rohkem meeldib talle aga see, kui talle raamatuid ette loetakse. Ikka ja jälle, "loe veel üs jutt".

Kella 12-13 ajal läheme õue. See on üsna keeruline ettevõtmine. Kõigepealt tuleb Karl riidesse toppida. Ja ta siis ootab "esitus". Siis emme riidesse ja lõpuks Sander. Õues sõidutame Sandri kõigepealt magama, see tähendab, et võtan vankri ette ja kelgu järele ning jalutame natuke. Õnneks Sander jääb kergesti magama. Ja magab rahulikult pool tunnikest. Siis peab teda mitu korda kiigutama, enne kui ta oma 3-4 tundi täis magab. Karliga me käime laudas "Oosit, Muudit, utesid ja nossut" vaatamas, vahel anname leiba utedele. Siis kiigume, Karl võib lõputult kiikuda. Siis vaatame veel, kas on miskit huvitavat teha: Reksiga mürada, lumesõda teha, lumememme ehitada, liivakastis toimetada, aidad, kuurid ja kelder üle vaadata jne.

Karliga müttame õues u 1-1,5 tundi, siis tuleme tuppa ja otsime/teeme midagi süüa omale. Sander jääb õue magama. Peale söömist teeme Karliga, mis ta teha tahab. Sander ärkab 4 või 5 ajal ja siis ta sööb jälle. Karlil on päeva peale ainult üks oluline kellaaeg: kell 5 hakkab ETV-s lastesaade. Ja talle meeldib seda vaadata, kuigi lastesaateks ta peab ainult seda Tommi ja Anni osa, ütleb, et kui vahepealsed multikad läbi saavad, "siis attab lastesaade" (nujah, ega te vist ei tea Tommist ja Annist midagi:)). Karl oli Sõrves mamma juures esimene päev väga üllatunud, kui ma ütlesin, et varsti hakkab lastesaade. "Siin, Mamma juures lastesaade?" Kella 6 ajal jõuab issi koju ja siis me sööme õhtust. Muidugi kui mina vahel harva süüa teen, siis eelneb sellele söögitegemine, mille kõrvalt tuleb ka Sandri ja Karliga tegeleda, muidu aga müttame Sandriga sel ajal.

Kella 6 ajal läheb Sander veel kord magama oma 30-45 minutiks. Siis saab Karl mõlema vanema tähelepanu endale, muidugi kui emme just arvutis ei ole või vardaid ei klõbista. Karl saab siis issiga mürada ja jälle loetakse raamatuid. Sander peale ärkamist järjekordselt sööb ja siis saame kõik koos mängida. Kuni kella poole 9, siis hakkame enamasti magama sättima, vahel, kui Sander on varem ärganud, läheb tema ka varem magama. Magamaminekuks tuleb kõigepealt hambad ära pesta, pissil käia, tuduriided selga panna, Sandril mässu vahetada. Siis Sander sööb veel ja panen ta voodisse, kus ta peale mõningat keerutamist magama jääb. Karl poeb meie voodisse, kus issi talle unejuttu loeb ja siis läheb oma voodisse Oosi kaissu magama. Karl nüüd praktiliselt kohe peale voodisse minekut ka uinub. Enne, kui ta lõunaund veel magas, siis ta vahel sahmis mitu tundi veel üleval. Sander ärkab enamasti söögipausiks kella 1, 3 ja 6 ajal kui hästi läheb, kui nii hästi ei lähe, siis vahepeal veel mitu korda.

Ja nii päevast päeva. Igav ja üksluine, eks? Mulle endale tundub ka, et päevad on jube pikad ja nädalad ka kuni laupäevani, nädalavahetus aga lausa lendab. Ja tegelikult kuud ka, kui mõtlema hakata. Sest Sander saab juba 5-kuuseks, alles ta sündis.

Et nädalad natukenegi lühemad oleksid ja väike vaheldus oleks, siis ma olen püüdnud ikka iga nädal mõnel päeval midagi teistmoodi teha. Paari nädala tagant oleme linnas käinud, Sander arsti juures ja Karl Mammaga mängutoas või Mamma töö juures. Karl peab siis ka tingimata linnas poes käima. Muidugi 2 lapsega linnas käimine polegi nii kerge. Vahel käime ka Sõrves Mamma juures. Ja siis ikka pikemalt. 2 lapse jaoks asjad pakkida, autosse tassida ja lapsed ise ka autosse pakkida on muidugi veel suurem ettevõtmine. Vahel harva käib meil ka külalisi või käime ise külas. Reedeti on Karl paar korda issiga trennis kaasas käinud. See meeldib talle vist väga, sest peale esimest korda hakkas ta vist juba esmaspäeval "tenniasju" pakkima. Emme jaoks toovad natuke vaheldust pühapäevad, kus mul lubatakse rohkem oma asjadega tegeleda. Kõige suurem vaheldus on aga emme jaoks kord kuus toimuv Isetegijate kokkusaamine. Viimane kord sain isegi üksi käia. Oleme ka kohalikus raamatukogus ja postkontoris käinud, kui asja on. Vahel on lihtsalt tunne, et mine kasvõi niisama autoga sõitma, et vähekenegi kodust välja saada.

Muidugi leiab igas päevas ka midagi omamoodi uut. Kas Sander teeb uusi häälitsusi või liigutusi, Karl üllatab uue jutuga või tegevusega. Või laudas on talled sündinud. Või nüüd kasvõi õues kevadet oodates (muidugi kellele seda pea 20 cm lund nüüd vaja oli, päris kevade moodi oli juba).

Nii me siis elame ja kasvame. Ja nii veel vähemalt 1,5 aastat...

Sander 5 kuud

2009-03-10T10:54:00.000-07:00

Sander saab kohe 5-kuuseks juba.

Sander keerab nüüd seljalt kõhuli, küll ainult ühele poole ehk siis üle vasaku õla. Mis teeb magamamineku jällegi keerulisemaks. Enne ta ikka jäi ise voodis magama, aga nüüd pole enam aega, peab keerama kogu aeg. Aga kuna tagasi ei saa ise ja kõhuli magama ei jää ning käed-jalad kipuvad ka pulkade vahelt läbi tulema, siis varsti kostab hädakisa. Ja nii peab ikka mitu korda käima, enne kui ta magama jääb. Õhtuti oleme ka harjutanud teda ise voodis magama jääma. Pikima une magab ta endiselt enamasti päeval õues vankris, kuigi see ei lähe ka nii lihtsalt. Ikka peab vahepeal kiigutamas käima. Öösel ärkab vähemalt iga 3 tunni tagant. Ja keerab ka vahel. Ühel ööl vaatas mulle eriti võiduka näoga kõhuli voodist vastu, lutt peos.

Suurim meelelahutus on Sandrile venna Karl. Jälgib teda kogu aeg ja naeratus on alati näol. Venna käib teda ikka kallistamas ka. "Talli-talli!"

Sander isegi naerab häälega ainult venna üle. Ise kiikus, venna hüppas sealsamas ja Sander naeris selle peale. Tundub, et kiikuda meeldib talle samuti nagu vennalegi. Karl juba räägib, et "Sande tasvab suueks, siis akkab tiituma. Emme teeb mulle oodu ja issi teeb Sannule oodu."

Sannule ei meeldi enam selili olla. Nii kui selili põrandale panen, hakkab nutma ja siis keerab end ruttu kõhuli. Kõige rohkem meeldib talle hüpitamine, eriti veel siis, kui venna ka hüppab.

Sander ilastab meeletult. Karlil küll nii palju ila ei tulnud. Sannul on kogu aeg ilakett järgi ja vahel tulevad eriti uhked ilamullid. Kuna riideid ei jõua vahetada, veel vähem ila ära pühkida, siis olime sunnitud ilapõlle kasutusele võtma. Ja see on ka tunni ajaga lige märg. Mina mingeid tulevaid hambaid pole küll tuvastanud. Kuigi kõik asjad, mis Sander kätte saab, topib ta ka suhu. Eriti meeldib emme sõrmedega igemeid sügada.

Sander üritab end ikka istuli punnitada, aga ei õnnestu.
Üritab roomamisasendisse ka saada, pepu saab püsti, aga käed ei kanna veel piisavalt. Jutustab ka, eriti õrna häälega "äää". Mänguasjad saab täitsa hästi kätte ja kohe suhu. Kui hea tuju on, siis naerab laia suuga.

"Silmad suued nadu tõllatattad!"

2009-03-10T10:12:00.000-07:00

... ütles Karl ükskord Sandrit vaadates. Ja tõepoolest, kui ta parajasti oma lühikest unekest ei tee või ei virise, siis uudistab Sander suurte silmadega maailma, isegi suu jääb vahel imestusest paokile. Eriti meeldib talle venna tegevust jälgida.

Mis me siis vahepeal teinud oleme? Haiged olime. Järjekorras issi, Karl, Sander ja emme. Emmel möödus kõige kergemalt, kuna viirus sai ilmselt aru, et mul pole aega haige olla. Sandril võiks öelda, et kõige raskemalt. Ta on niigi väheldase unega, haiguse ajal läks asi päris hulluks. Ja kogu ärkveloleku virises ning tahtis ainult süles olla. Õnneks oleme praegu terved ja loodetavasti selleks hooajaks lõplikult.

Karl harrastas haiguse ajal ja -järgselt päeval magamist:

Ja Sander magas nii, seda ka ainult siis, kui emme püsti oli:

Sõrves olime nädal aega, kus ka vastlaliug sai siiski ära lastud. Karl käis koos naistega mäel. Emme sai pikima liu, kuigi tegelikult oli see teiste naiste viisakas vihje mu kehakaalule:)

Vastlakukleid küpsetasime ka. Ja nii häid kukleid ma polegi vist varem söönud.

Karl ütleb nüüd enda kohta mina. Enne oli ikka poiss tahab, poiss läheb jne, nüüd mina tahan, mulle meeldib, tõsta mind jne. Ja Karl on armastama hakanud:) "Ma ammastan Sannut, ammastan emmet ka ja issit ammastan." Üldse on tal juttu paljuks läinud, kogu aeg patrab. Ja fantaasia on täitsa olemas. Näeb ikka mingit "sinist metslooma"ja helistab mängult issile.

Karlile meeldib meeletult, kui talle raamatuid ette loetakse. Tal on pooled raamatud sõna-sõnalt peas, kui issi üritab viilida või mõne sõna valesti loeb, siis parandab kogu aeg. Ja ta võib ühtesid samu jutte kuulda ikka ja jälle. Saad jutu just läbi: "Loe veel!" Ja raamatutest tellib ta ikka oma kindlaid jutte. Aga samas tuleb tõdeda, et see ettelugemine ongi sõnavara tohutult arendanud, kust ta muidu teaks tõllaratastest. Ja Jussi multikas on ka aidanud, mida Karlile meeldib ikka vaadata. Sealt on tulnud nt "Palju õnne!" Mälu on ka Karlil väga hea. Ikka ja jälle räägib ta jõuluvanast ja sellest, kuidas "pautu lasime tädi Pille ja Maisega."

Karlile meeldib joonistada. Enne ta pani kõik värvid üksteise peale ja tuli üks sodi-podi välja, nüüd aga on eraldi värvid. Ja ise ütleb, et joonistas päikese või puu või "uhuutulli" (öökulli).

Karl on meil suur muusikamees ka. Muusika mängib tal pea päev läbi, laulude järjekord plaadil on peas ja laulusõnad ka kohati. Näiteks laulu päkapikust metsas, kes saiu küpsetab, laulab ta üksi otsast lõpuni, kuigi "patapitust" saab vahel hoopis "nebane". Ja kohati peab täitsa viisi. "Podamaja" lauab ka.

Kelguga meeldib sõita, aga ainult raudkelguga. Ja käib papaga koos traktoriga metsast puid toomas. Paneb ise puid (oksraokesi) peale.

Oeh, kogu aeg on pea mõtteid täis, millest kõigest võiks kirjutada, aga kui lõpuks arvuti taga olen, on pea tühi. Eks mõni teine kord jälle.

Veel üks pilt sellest, kuidas poisid vaatavad, kuidas emme ahju alla tuld teeb. Tuba on ju külm:)

Sander 4-kuune

2009-02-15T02:38:00.001-08:00

Sandril jälle üks kuu juures. Selle kuu uued oskused:

tõstab selili olles pead, nagu tahaks istuma tõusta
keerab seljalt külili, viimane nõks jääb puudu, et kõhuli saaks
naerab häälega, kui lõua alt kõditada
keerab ringiratast ümber oma telje nii selili kui kõhuli, voodist leian ma ta enamasti risti või 180 kraadi teistpidi, kui ma ta voodisse panin
oskab ise magama jääda, kui tahab: panen luti suhu, rätiku kaissu, teki peale, tema võtab teki kaissu, keerab küljeli ja jääb magama. Alati muidugi mitte esimese korraga, vaid korra peab veel lutti suhu panemas käima.

Sander jutustab palju, põristab ka venna eest R-tähte. Oskab mänguasju paremini kätte võtta ja suhu panna. Ilastab metsikult, põll peab kogu aeg ees olema, muidu on pluus märg. Ööd on endiselt rasked. Ärkab vähemalt iga kahe tunni tagant ja tahab süüa, tihtipeale aga ärkab vahepeal veel ja peab lutti suhu panema. Nii et hommikul olen veel rohkem väsinud kui õhtul olin... Sander on üldse kuidagi väga nõudlik, omaette mänguasjaga maadelda talle ei meeldi, keegi peab aktiivselt temaga võimlema, et ta selili olles rahul oleks. Vennat meeldib talle kangesti vaadata. Silmad jälgivad kogu aeg teda, kui ta toas ringi tuuseldab. Tädidele naeratab laia suuga.

Kellelgi teisel maailmas pole mind nähes vist niiii hea meel, kui Sandril. Terve ta nägu on üks suur lai naeratus, kui ma peale ärkamist teda voodist välja tõstma lähen.

Lisatoitu pole enam mingi nädal aega andnud, kuna öösiti ta sellest pikemalt magama ei hakanud. Pigem vastupidi, mingi aeg ta ärkas pea iga poole tunni tagant ja muudkui vigises, peale pudeli ärajätmist läks nagu isegi paremaks. Arst arvas, et praegu on täitsa mõõdus: pikkus 61 cm ja kaal 6,110 kg. Süsti jälle ei saanud, kuna õnnestus visiidi ajaks nohu saada.

Suured ja väikesed sõbrad

2009-02-15T02:26:00.000-08:00

Eilne sõbrapäev möödus meie peres kahjuks tõbiselt. Mu kõige suurem kodune sõber on juba nädal aega köhinud, keskmine sõber jäi ka eile palavikku ja kõige väiksemal sõbral on ka juba nädal aega nohu. Karlil on see juba kolmas haigus sel hooajal, täitsa ära tüütab juba. Ja kusjuures me ju ei käi väljas viiruseid korjamas, mis siis veel saaks, kui ta lasteaias käiks? Emme on ainukesena terve õnneks, keegi peab ju tõbiseid poputama. Millegipärast on Karl haigest peast suur jutupaunik, muudkui vatrab.

Aga mul on uus suur sõber ka: issi tõi Tartust uue pildimasina. Eelmises postituses küll unistasin digipeeglist, aga arvestades majanduslikku olukorda ning minu pildistamisoskusi ja -vajadusi, siis ma leidsin, et minu klõpsude jaoks piisab "seebikast" küll. Kunagi kui rikkaks saan ja fotograafiast natuke rohkem tean, siis ostan peegli ka. Aga targem ja parem on uus fotokas küll, näiteks on tal selline programm, mis tunneb ära inimese naeratuse ise ja teeb sellest siis pilti:) Ma küll ei tea, milleks see vajalik on...

Tänane pilt minu tõbistest sõpradest:

2009-02-03T05:28:00.000-08:00

Esimene kuu aastast juba läbi. Täitsa edukalt olen suutnud juba 2 uusaastalubadust täita. Nimelt sai pühapäeval viimaks ometi Maailmaparandajat ja Mpsi külastatud. Kuigi saarlasi on ju täitsa palju, siis elame me üksteisest nii kaugel, et aasta aega läks peaaegu, enne kui soolaleivale jõudsime. Nüüd siis on käidud. Maailmaparandaja oli väga head kala teinud ja tema blogi lugedes sain aru, et Mps toad ka ära koristanud:) Väga tore päevake oli, ainult tee oli hirmus libe. Ja see on ka Karli mittemagamise juures positiivne asi, et enam ei pea arvestama, et Karl tahab magama minna ja selleks ajaks peab kodus olema, saab vabamalt reisida. Kusjuures autos ta jäi magama ikkagi:)

Teisest täidetud lubadusest kunagi käsitööblogis. Kunagi, kui uue fotoka saan... Nimelt minu kallis fotokas ühel päeval enam lihtsalt pilti ette ei võtnud. Nii kurb:( Justkui ihuliige oleks puudu... Issi juba naeris, et Sander 3-... kuud on nüüd tühi auk, kuna lihtsalt pole millegagi pilti teha. Eks ma vaikselt unistan digipeeglist, aga kas see kunagi täitub...

Ahjaa, eilsest algas mul lapsehoolduspuhkus! Puhkus my a... võiks selle kohta öelda:) Enda toimetusteks ja hobideks peab aega varastama nüüd une- või laste arvelt. Ja enamasti, kui otsustan varakult ärgata, et miskit teha, teeb seda ka emb-kumb poistest. Sander on ka viimasel ajal nii viril. Peaks ta rohkem tädide seltskonda viima, sealt ta ainult naeratas:)

Karl käis vanaemaga mängutoas, sellel ajal, kui emme Sandriga KKT matustel käis. Karl lubas tädile seal, et juba homme tuleb tagasi ja võtab emme ja venna ka kaasa:)

Karl käis eskalaatori ja liftiga ka sõitmas kohalikes kaubanduskeskustes. Esialgu tahtis liikuva trepi pealt maha hüpata, teinekord juba sõitis rahulikult ja liftis täitsa meeldis. Käisime riideid ostmas ja kui lasin Karlil valida, kumbi pükse ta tahab, ei suutnud ta vist otsustada ja arvas, et mõlemad peaks ostma:) Pikast linnapäevast väsis ka mees nii ära, et tagasisõidul oli mul autos kaks magavat last, vanemal neist veel poolik jäätis käes:) Kodus ta muidugi ei tunnistanud, et ta magas. Kusjuures peale viimast haigust juhtus ka minu juuresolekul see, mida ma teiste käest kuulnud olen, aga ise näinud polnud: Karl jäi mul arvuti taga süles istudes magama:) Aga ilmselt oli see tingitud haigusest ja sellest, et tegelikult oleks lõunaune aeg olnud.

2009-01-29T22:09:00.000-08:00

Lühidalt mõned mõttekesed.

Rase naine ei tohi eriti midagi tõsta, see-eest emal, eriti veel kahe lapse emal võiks olla mitu hobujõudu. Ma ei räägigi enam turvahälli ja poekoti tassimisest või vankri autosse tõstmisest või sellest, et ikka 2 korraga sülle kipuvad, viimase aja saavutus on korraga vankrit lükata ja kelku vedada. Ja mitte kerget salvokat, vaid rauast jalastega kelku. Ja läbi poolsulase lume. Küll ma olen tubli!

Karlil kulus ilma lõunauneta harjumiseks ainult 1 päev, emmel natuke rohkem:). Isegi kõrge palavikuga haige olles ei jäänud ta magama. Lutti pole ka taga igatsenud enam ja nüüd tundub, nagu poleks seda kunagi olnudki. Õhtuti nüüd enamasti jääb Karl enne kella 10 magama, enne oli tihti 12-ni üleval.

Pole ammu lumememme ehitanud, nüüd õnnestus.

Muidugi issi pidi pärast ikka veel suurema tegema:)

Karli võib päris palju juba muliseda, muudkui räägib! Sellest, kuidas Sander suureks kasvab ja kõike ise tegema hakkab. Õhtune kohustuslik jutuvoor, kui emme Sandrile süüa annab, on autodest: "Issi auto nimi on Pesoo, emme auto nimi on Tia, onu Ju-ju auto nimi on Opel," jne jne. Ja tundub ka, et küsimuste aeg on alanud. Aga oleks need siis mõistlikud küsimused, muudkui kordab ühte sama. "Mis selle nimi on?" "Komm." "Mis tommi nimi on?" "Lehmakomm." "Mis lehmatommi nimi on?" jne. Ära tüütab selline asi, kuna pole ju midagi mõistlikku vastata.

Sandrist peab ikka ka rääkima. Kuna viimasel arstilkäigul selgus, et ta oli kaalus liiga vähe juurde võtnud, soovitas arstitädi pudelist juurde anda. Lutipudel oli Karli ajal igaks juhuks ostetud, nüüd siis leidis kasutust ka. Esimesel õhtul oli ta natuke imestunud, et mis see siis nüüd on, aga kuna sealt lihtsalt ja kiiresti söögi kätte saab, siis ta ei protesteerinud. Teisel õhtul juhtus, et issi pidi pudelit hoidma, siis oli küll täielik hämming. Lootsin, et ta lisatoitu saades ehk magab ka öösel natuke rohkem, aga erilist efekti märgata pole olnud, ärkab ikka 2 tunni tagant.

Heh, avastasin, et olen ühe pildi blogisse kaks korda üles pannud. See on see, kui ei mäleta, millest viimati kirjutasin.

2009-01-15T23:04:00.000-08:00

Sander on vahepeal 3-kuuseks saanud. Asjalik maailma-avastaja ja jutustaja juba. Tõin talle mängukaare tuppa ja kus oli vaatamist ja imestamist. Mähkimisaluse kohal ripub meil CD-plaat, mille värve on ka põnev jälgida.

Nagu juba öeldud, jutustab. Üritab kilgata, aga see jääb kuhugi kurku kinni:) Mänguasjad pakuvad huvi, st vaatab, aga kätte ei võta veel. Samas haarab küll asju poolkogemata: riideid, rätikut, mässut, emme juukseid, lutti. Ja topib suhu muidugi. Eriti magusad on oma sõrmed, need on koguaeg võtta ka. Ila jookseb juba meeletult, ei tea, kas tal tulevad varem siis hambad? Esimene haigusepisik on ka üle elatud. Issi siin alustas meil haigusega ja nüüd on kõik nohu-köha läbi põdenud, Karl veel oksendas ja palavik oli ka. Sandri puhul on nohu muidugi kõige raskem, kuna ei saa süüa ega magada õieti, kui läbi nina hingata ei saa. Ja õues magada ei saa. Aga kuna ta toas üle tunni ei maga (enamasti hoopis vähem), siis on ta ka suht väsinud ja tujutu. Esimesed paar ööd ja päeva magas ta padjahunniku otsas nagu kuninga kass, et ta püstisemas asendis oleks ja nina kinni ei läheks. Täna tundub, et hakkab terveks saama.

Karl astus meil ka suure sammu suureks saamise poole. Juba tükk aega üritame teda meelitada lutist ja tudurätikust loobuma. Et suur poiss juba ja titadel on lutt jne. Aga need olid ikka liiga armsad. Ta kasutas neid küll peamiselt magamajäämisel, aga kui muul ajal kätte sattus, siis ikka ei suutnud ka vastu panna.

Viimasel ajal hakkas ta päevase magamise vastu protesteerima. Ühel päeval ähvardasin ma, et kui ta magama ei jää, siis ma võtan ta luti ja rätiku ära ja viskan minema, sest tal pole ju neid enam vaja, kui ta ei maga. Tavaliselt see aitab ja ta läheb magama. Seekord tuli ta aga ikka alla ja magamisest ei tulnud midagi välja. Ja aumehe kohaselt tõi oma luti ja rätiku ning viskaski luti pliidi alla! Ma veel viimase hetkeni arvasin, et ta mõtleb ringi, aga ei, viskas ära. Rätikut tahtis ka, aga ütlesin, et selle anname vennale parem. Ise veel ütles ka, et tal pole vaja enam. Esimesel õhtul ta muidugi küsis magamaminnes nende järele ja natuke tuli ka jonni, ning järgmisel hommikul ka (talle meeldib hommikuti veel voodis emmega koos "pitudada"), aga rohkem polegi küsinud. Nii saimegi lahti lutist, mis on muidugi väga hea, aga lutiga koos läksid ilmselt ka lõunased magamised, sest sel nädalal ta polegi rohkem päeval maganud. Ja see on emme jaoks muidugi natuke kurb, sest seega pole mul nüüd päeva jooksul ühtegi vaba hetke endale. Nii et karta on, et nii arvutis olemiseks kui ka käsitööks ei jää nüüd üldse aega:(. Ja natuke igavaks läheb ka terve pikk päev Karlil. Aga noh, ikkagi suur mees juba, mis sa enam magad.

Uuel aastal uue hooga

2009-01-10T22:37:00.000-08:00

Paljud on teinud eelmisest aastast kokkuvõtteid. Vaatasin siis ka, mis ma lubasin.

Uue aasta lubadused ja soovid?
Ikka parem ema, abikaasa, tütar, õde, minia, sõber olla.
Mossitan vähem.
Olen virgem ja usinam perenaine.
Tööle tahaks minna.
Oma elamist tahaks.

Nujah, hea, et ma konkreetseid lubadusi ei andnud. Mossitamist tuli ikka ette, perenaise kohustused jäid seoses tööleminemise ja hiljem Sandri sünniga suht unarusse, kuigi üritan ikka vähemalt pühapäeviti kogu perele süüa teha. Tööl sai ka käidud. Oma elamise suhtes täitus nii palju, et meil on täiesti oma katusekambrike, tänu kallile kaasale. Ja esimene lubadus, ma ei tea, oleks vist võinud igas valdkonnas rohkem pingutada, tuleb tõdeda...

Kui aastat kokku võtta, siis ma jõudsin palju. Käisin üle pika aja tööl. Õnneks elasin seal ruttu sisse, töö meeldis ja kollektiiv oli veel parem. Kahjuks (või pigem siiski õnneks) jäi mu karjäär seekord lühikeseks, sest meid õnnistati Sandri sünniga. Materiaalsetest asjadest rääkides, siis on meil uus auto ja juba eelnimetatud uus tuba. Nii et pole nagu põhjust kurta. Omavahelised suhted võiksid paremad olla... Ja samuti käi eelmisesse aastasse vanaema surm...

2009. aastaks lubadused ja plaanid? Võib eelmise aasta omad ka julgelt üle tuua, seega:

- olen parem ema, naine, tütar, minia, lapselaps, sõber

- mossitan vähem

- olen virgem ja usinam perenaine (Sander kasvab suuremaks, siis on ehk ka aega süüa teha jälle, samuti tuleb ülemine tuba paremini sisse seada)

- kuna oma elamist nii pea ilmselt ei saa, siis tuleks siin natuke toimetada: üleval põrand lakkida, maja aknad ära värvida, aeda üht-teist istutada

- mahtuda oma raseduse-eelsetesse teksadesse ehk siis u -13 kg oleks ideaalne

- kududa valmis vähemalt üks pitsiline sall või veel parem õlarätt

- õpetada Karl jalgrattaga sõitma

EDIT: Jõuda Maailmaparandajale-Mpsile külla

PS Tean küll, et see aasta polegi enam nii uus, aga draft oli kirjutatud juba varem, postitamiseni ei jõudnud kuidagi...

2009-01-09T06:09:00.001-08:00

Teiste blogisid veel jõuab sirvida, aga ise kirjutamiseks aega napib. Kirjutamiseks on kahte kätt ju ka vaja. Aga mis siis vahepeal toimunud on.
Sandril oli vahepeal ikka totaalne mittemagamine. Alguses oli ta üleval öösel kella 1-ni. "Ok, oli küll raske, aga mis siis ikka kannatame ära." Siis sujuvalt kella 3-ni. "Issand jumal, magada tahaks." Siis mingi aeg juba kella 5-ni. "Ei jaksa enam." Ja lõpuks paaril ööl läks magama alles kell 7 (õigemini siis hommikul juba). "No hullemaks enam ikka minna ei saa." Ühel öösel me praktiliselt ei saanudki magama. Ja siis mõne päeva pärast ta järsku magas jälle. Õigemini esialgu harjutas tasa ja targu. Magas pool tundi, sõi ja kussutasin pool tundi. Ja nii kogu öö. Aga nüüd (sülitan 3 korda üle õla) ta ainult sööb ja magab õnneks. Nii et tõesti, läks mööda lõpuks. Toas päeval ta endiselt magamisega ei hiilga, kõige rohkem 50 minutit, enamasti vähem ja õhtupoole on raskem magama saada. Õues õnneks magab u 3 tundi.
Järgmisel nädalal saab Sander juba 3-kuuseks. Ja täitsa inimese moodi juba. Jutustab ja jälgib maailma ja mänguasju. Eriti meeldib venna.

Karl on jällegi väga jutukaks läinud. Tuleb juba täitsa lauseid: "Meie täisime ujumas", "Meie tuleme vasti toju". Ja jutt on loogiliseks läinud: "Sannu pisi-pisi alles. Sannu tasvab suueks, siis jooseme ja männime palli ja naamatut loema." "Oosi ei männi pilli, ei ossa ja täsi ei ole." Ja uued sõnad tulevad iseenesest, järsku ütleb, et emme täis toplis pesu toomas (pesunöör on koplis). Ja vannub juba, poisiväänik: "Tulat!":)

Täna hommikul mõtlesin, et kuigi mu päevad on üsna ühesugused ja kohati tüütudki ning aega on koguaeg vähe, st aega enda jaoks, olen ma tegelikult õnnelik inimene, et ma saan niimoodi kodus olla. Kui teised täiskasvanud peavad tööl käima ja sellepärast stressama, siis mul on siin ikka väga hea ja rahulik sellega võrreldes. Päevad kulgevad omasoodu rahulikult, keegi ei nõua midagi tähtajaks või ei tule suht ebameeldivaid tööülesandeid täita. Lisaks on mu ümber väga meeldivad inimesed, meeldiv keskkond ja päevas saan paar tundi värsket õhku hingata alati. Töö ei tulegi enam meelde, ainult Laisik hoiab mind asjadega kursis sealt muutuste tuules omasoodu triivivalt laevalt.

Päikesepoiss

2009-01-07T16:28:00.000-08:00

Vahel on ikka hea tuju ka:

Sandri ja Karli emme

2008-12-12T14:24:00.000-08:00

Sander on meiega olnud juba tervelt 2 kuud. Kuid samuti, nagu ei kujutanud peale Karli sündi enam ette aega ilma Karlita, tundub nüüd, et Sander on meiega kogu aeg olnud.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on lihtsam. Vastus oleks, et oleks küll lihtsam, kui seda esimest ei oleks:). Lihtsam on selles mõttes, et ma tean, kuidas nii pisikese titaga toimetada ja oskan erinevaid olukordi ette näha. Raskem on muidugi selles mõttes, et nüüd tahavad kaks last mu tähelepanu, aega ja käsi. Tihtipeale ikka korraga. Nii et kui Karli beebieas oleks piisanud ühest lisakäest, siis nüüd kuluks vähemalt üks paar veel lisaks. Eks sa katsu korraga Karli potile aidata ja Sandrile süüa anda. Emb-kumb peab paratamatult ootama oma murega. Teistest tegemistest ma ei räägigi. Peas käib kogu aeg suur ajuderagin, et aega õieti planeerida: nii, nüüd kohe Sander ärkab, tahab süüa, siis peaks õue minema (3 inimese korraga riidesse saamine on paras võimlemine:)), nüüd peaks hakkama tuppa minema, et jõuaks süüa ja Karl õigel ajal magama jne jne. Õnneks teeb ämm õhtuti perele süüa. Kahjuks Sander on isegi veel unetum kui Karl omal ajal, nii tuleb mitmed ta uinakuajad teda süles hoida (internetis surfamisega saab ka õnneks ühe käega hakkama, kuigi trükkida on hirmus tüütu). Öödest ma ei hakka parem rääkimagi, muidu võtab teil igasuguse titeisu ära:) (ütleme lihtsalt, et Sandri ööd enne kella 3 enamasti ei alga). Kõik see kokku tähendab, et enda jaoks ei ole ühtegi vaba momenti praegu. Isegi WC-s käib Karl mul kaasas:) Aga küll see aeg möödub ja varsti on mõlemad juba suured mehed. Aga tegelikult on 2 lapsega kergem, kui ma kartsin, sest Karl on lihtsalt palju tublim ja asjalikum, kui ma arvasin.

Kuna emme teeb alati pilti, siis endast ja lastest mul pilti polegi panna. See on tehtud Mustjala vallas korraldatud Lusikapäeval:

2008-11-11T11:51:00.000-08:00

Ühel päeval kohtusid Mees ja Naine. Neile meeldis koos olla ja mõne aja pärast taipasid nad, et ei saa ilma teineteiseta elada. Et nad armastavad teineteist üle kõige maailmas. Mõne aja pärast leidsid nad, et kahekesi ikkagi pole õige ja keegi pisike võiks veel nendega olla. Nii sündiski pisipoeg. Ning Mees ja Naine avastasid, et peale teineteise armastavad nad ka seda pisikest üle kõige ning nad arvasid, et rohkem pole võimalik kedagi armastada. Paari aasta möödudes tuli nende juurde veel üks pisipoiss, vennale mängukaaslane. Ning ka talle jätkus ikkagi palju armastust, kuigi enne tundus, et kedagi rohkem armastada pole võimalik.

Väike venna Sander

2008-11-11T11:36:00.000-08:00

Sandri suurtest saavutustest pole veel eriti rääkida, aga esimene kuu on märkamatult juba mööda läinud, nii et üht-teist võiks kirja panna.

Mu ainus soov oli, et Sander ometi rohkem ja paremini magaks, kui Karl. Paaril esimesel nädalal nii tunduski olevat, Sander ainult sõi ja magas, vahel öösel siiski oli üleval ka. 3-nädalaseks saades aga õnn pöördus. Sander enam päeval ei maganud. Kussutan kenasti magama, panen voodisse, aga paari minuti pärast ärkab nuttes ülesse ja nii mitu korda järjest. Vankris õnneks magab hästi. Nii ei jäänudki mul ühel päeval muud üle, kui oma rõngaslina üles otsida, et saaks midagi muud teha, kui Sandrit kussutada. Linas kõveras magas päris hästi. Loodetavasti see mittemagamine möödub ikkagi.

Muidu talle meeldib vannis väga, lamab seal rahulikult ja vaatab. Paljalt meeldib ka olla. Naeratab, eriti vennale. Karli Oosit meeldib vaadata. Ja muidu ka uudistab maailma. Tal on samasugune kõiketeadja pilk, kui Karlil.

Suur venna Karl

2008-11-11T11:17:00.000-08:00

Karl on mind heas mõttes üllatanud seoses suureks vennaks saamisega. Ja ta on niii suureks järsku saanud. Kui Karl issiga sünnitusmajja meile järele tuli, siis ma ei tundnud oma senist pisipoja äragi, temast oli 2 päevaga suur poiss saanud. Ta ise ütleb nüüd ka lõpuks enda kohta poiss, mitte enam tita, sest Sander on ikkagi õigusega Tita.

Karl tahab ikka Titat sülle võtta ja pai ja kalli teha. Ja muretseb, kas Sander nutab või tissi äkki ei taha. Suur venna aitab Sannu mässut vahetada, naba ja silmi puhastada, samuti vannis pesta. Ma küll ei tea, kas Karl ise seda kunagi tulevikus mäletada tahab, aga Karl annab nüüd oma mänguloomadele ka tissi:) Nii kui emme Sandrit söötma hakkab, otsib ta ka oma Oosi või Mõmmi välja, kisub pluusi üles ja hakkab tissi andma. Ühel õhtul ta isegi pakkus Sandrile oma tissi, aga Sander ei tahtnud millegipärast:) Üldse on ta oma mänguloomade suhtes väga emalikuks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel võtab Oosi sülle öeldes, et "Oosi nutab," ja siis kussutab teda süles nagu emme Sandrit. Siis paneb Oosi voodisse: "Oosi jäi tuttu." Ja paneb Oosit või nukku pissile. Mänguahvil puhastas Karl ka naba ja silmi. Ja kui Sandri vankriga õue viin, tuleb alati Oosi või Poisi Tita ka kaasa võtta:

Karl teab, et Sander on praegu pisi-pisi ja sööbb ainult emme tissi piima. Kuid kui ta palju sööb, siis kasvab suureks ja hakkavad koos palli mängima ja jooksma.

Õnneks ma senini ei ole täheldanud, et ta oleks armukade Sandri peale. Ma ise oleks küll üsna tüdinenud ja pahane juba, kui mulle kogu aeg öeldakse, et "Oota! Emme ei saa praegu!". Õnneks on Karl üsna iseseisev ka juba. Kuigi eks seda jonni tuleb ka ikka vahel ja siis on kohe kiiresti hädavajalik emme oppa saada. Ja omapead olles suudab ta majas paraja korralageduse tekitada: kõik potid-pannid-kausid otsitakse kappidest välja ("Poiss teeb erneputru"), mänguasjadest ma ei räägigi. Sõrves pääses ta ise külmkappi revideerima, nii et sai ise vajadusel mahla-piima ja muud vajalikku kätte. Ja saab ka ise potile. Sõrves magasime me eraldi tubades, nii et hommikul ronis ta ise voodist välja ja käis potil, enne kui emme juurde tuli.

Karl on suur raamatute ja laulude fänn. Muudkui "Emme, noe seda!" ja "Emme, laula Onu Muti!". Ja ühte laulu või raamatut võib talle mitmed ja mitmed korrad järjest laulda ja lugeda. Kusjuures paljud jutud on tal päris peas juba, ise ütleb pooled sõnad ära. Ning magama ei saa kuidagi minna ilma Jätu ("Jänesepoeg, kes luuletas", aga sealt ka kindlate piltidega leheküljed)raamatut lugemata. Ise ta laulab ka, omi laule. Kuid kõige rohkem on ta vist kiikumise fänn ("Poiss tiitu!") . Seal võiks kõikuda vist tunde, kui keegi hoogu ainult viitsiks teha.

Juttu on päris palju, aga kohati on isegi minul tõlki vaja:) Endiselt puuduvad V, K, R ja kohati L häälikud, K on ta asendanud T-ga, nii et päris õigeid korralikke sõnu on vähevõitu ikka, enamasti omad sõnad ja väljendid. Huvitavaid ütlusi on tal ka: mahlahäda ja süüahäda. Nibin-nabin. Minu isa kohta ütleb onu Jaaisa (onu Vanaisa) ja onu kohta Onu Jujuu (ilmselt tuleneb mu venna lemmikväljendist You-you).

Saage tuttavaks

2008-11-03T06:22:00.000-08:00

Saage tuttavaks - Sander Kallas. Sündinud 14. oktoobri hommikul kell 7.50. Kaalus 3320 g ja oli 51 cm pikk. Ausalt öeldes poleks uskunud, et ta nii vara otsustab tulla, 2 nädalat enne tähtaega.

14. oktoobri öösel kella kolmveerand 5 ajal ärkasin üles. Nagu tavaliselt, mõtlesin. Käisin pissil ja läksin uuesti voodisse und ootama. Siis aga tundsin kõhus valu, mida enne pole tundnud. Ei osanud neid algul millekski pidada. Aga mõne aja pärast oli valu nii tugev, et voodis oli ebamugav olla. Kui teist korda juba pissile pidin minema ja valud aina tugevamaks läksid, siis hakkasin mõtlema, et äkki midagi toimub. Tagasi tuppa tulles hakkasin kella jälgima, et kas valud on regulaarsed. Samas mõtlesin, et 14. oktoober on päris hea kuupäev sündimiseks ja mis ma veel haiglakotti pean panema. Valud olid iga 4 minuti järgi ja läksid aina tugevamaks. Kella 6 ajal otsustasin issi üles ajada, et me vist peame sünnitama minema. "Kas sa oled kindel?" küsis tema vastu. Ei olnud kindel, aga mõtlesin, et linna jõudes on selge, kas võime tagasi tulla või ikkagi hakkame sünnitama. Nii siis pakkisin viimased asjad kotti ja hakkasime linna poole sõitma. Sünnitusmajas tuvastas ämmaemand, et avatus on juba 5 cm, nii et enam polnud pääsu kuhugi. Anti haiglariided selga ja juhatati palatisse. Edasine käis üsna kiiresti. Peale KTG alt pääsemist hakkasid valud juba üksteise järgi käima, nii et oli sünnitustuppa minek. Jõudsin veel mõelda, et kaua ma selliseid valusid enam ei kannata, kui juba lubatigi pressida. Ja teise pressiga ta juba tuligi, tegi kohe valju kisa ja pissis ämmaemandale tervituseks.

Kolmandal päeval lubati meid koju. Õigemini küll läksime Sõrve minu ema juurde, kuna meie tuba polnud kaugelti veel valmis. Pole ta veel praegugi valmis, aga igatsus issi järgi oli suur, nii me koju tagasi tulimegi.

Ja nüüd me siis harjume. Olema 2 lapse ema, tegema paljusid asju ühe käega ja olema mõlema jaoks korraga olemas. Harjuma magamata öödega, sest Sander kahjuks magab päeval paremini kui öösel. Karl harjub olema suur venna, kes pidevalt peab kuulma, et oota, emme ei saa praegu. Aga Karl on väga tubli olnud ja hoolitseb nii oma venna eest, kui ka mitmete mänguloomade eest - annab neile tissi, puhastab naba ja silmi, peseb peput, määrib kreemi jne.

Helesinine unistus

2008-10-07T15:49:00.000-07:00

Eks iga inimene unistab aeg-ajalt millestki. Niisamuti mina, kuigi vahel tundub mulle, et ma võiksin vähem ette mõelda ja unistada ning rohkem tänases päevas elada, oleks endal vähem pettumusi. Aga samas unistused ju viivad edasi. Minul on üks unistus nii umbes aastakene juba peas elanud, mõtlesin, et panen selle siia ka kirja, et ta ikka silma ees oleks ja teaksin, mille poole püüelda.

Kui me natuke üle aasta tagasi Saaremaale kolisime, siis asusime "ajutiselt" elama ämma-äia poole (aeg-ajalt küll käisime ka minu ema juures). Kuna nii ruttu poleks korterit niikuinii leidnud ja laenu poleks ka töökoha vahetuse tõttu ilmselt antud, siis nagu muud võimalust polnudki. Teadagi pole aga midagi püsivamat kui ajutiselt ja nii me oleme ikka siin. Olen ikka kinnisvara kuulutusi sirvinud ja aeg-ajalt on teema üles kerkinud ikka ja jälle. Näiteks kevadel, enne kui tööle läksin ja uus ilmakodanik endast teada polnud andnud, siis oli kindel plaan sügisel linna kolida, kuna Karl pidi lasteaeda minema ja mina oleks vast ka selleks ajaks töö leidnud. Nüüd oleme Karliga mõlemad kodused ja otsest vajadust linnas elada pole, nii on mõte jälle tahaplaanile vajunud. Aga unistus OMA kodust püsib, ükskõik kui head suhted ka teise põlvkonnaga poleks, ikka tahaks ju omaette. Oma tavad, oma reeglid, oma elu, oma mõtted, oma tegemised. Aga praegusel hetkel ei jää mul muud üle, kui unistada. Unistan sellest, kui mul ükskord on OMA kodu, siis kuidas ma esimesel võimalusel saadan mehed maale (nüüd on see 3 mehe puhul muidugi natuke raskem) ja terve nädalavahetuse teen ainult seda, mida just ise tahan. Magan kaua, joon voodis kohvi ja söön võileibu, vaatan telekat, loen raamatut, käin linnapeal šoppamas või kohvikus, teen midagi head süüa endale, kindlasti teen näputööd, sätin kodu ja selleks ajaks, kui mehed tagasi tulevad, küpsetan neile mõne hea koogi ja üks hästi väljapuhanud emme saab neid vastu võtta. Ühesõnaga teen kõike seda, mida võib-olla teised teevad iga päev, aga minu jaoks oleks tõeline luksus. Kes teab, millal ükskord see unistus oma kodust ja oma elust täitub, aga unistamine pole keelatud ja selle eest ei pea õnneks midagi maksma.

Maa tuleb täita lastega

2008-10-06T06:50:00.000-07:00

Tavaliselt ärkan ma enne Karli, vahel harva äratab tema mind. Aga voodist välja ei raatsi ma nnast vedada, kui just kange pissihäda välja ei aja. Nii ma siis lebotan, mõtlen omi mõtteid ja vaatan magavat Karli. Ega asjata ei öelda, et kõige parem laps on magav laps:) Karl on magades nii ingellikult rahuliku näoga, nagu poleks tal ühtegi muret, pole kunagi olnudki ja ei tule ka. Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ma olen ikka üks väga-väga õnnelik inimene, et mind on sellise armsa lapsega õnnistatud. Ja varsti on neid rõõmuallikaid lausa kaks! Ega muidugi kõik hetked ei ole nii head ja kui Karl ikka jonnib, siis ta jonnib ikka korralikult ja võib närvi päris mustaks ajada, aga teinekord teeb ta nii vahvaid asju või ütleb jälle uue sõna või on midagi nutikat jälle tähele pannud ja ära õppinud, et kõik halvad asjad ununevad. Ükski teine inimene ei armasta sind ikkagi nii siiralt ja jäägitult, kui oma laps. Kui ta ikka käed kaela ümber paneb ja "Musi!" tahab või öösel sind kaissu võtab või oma pea sinu oma vastu sätib ja ütleb, et "Tita nunnu!", siis ei saa ju tema peale pahane olla kaua.

Kadri Adamson vist kunagi ühes intervjuus vastas sellisele tüüpilisele küsimusele, et mis tunne on olla lapsevanem, umbes nii: "Neile, kellel lapsi pole, võib mitu tundi rääkida, kui armsad ja vahvad lapsed on, aga nad ei saa sellest ikka enne aru, kui ise lapse saavad. Ja nendele, kellel on lapsed, polegi mõtet seda rääkida, nad teavad isegi." Täiesti õige, aga ma räägin teile ikkagi:)

Maa täitmisest muidugi veel juttu olla ei saa, meie oleme alles taastootmise režiimil. Kaks last oli meil kindlasti plaanis, aga välistada ei saa, et kunagi ka kolmandat pesamunaks tahame. Siis kindlasti tüdrukut!:)

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

2008-10-01T05:05:00.001-07:00

Kõigepealt sulgeme sünnipäeva ennustusvõistluse, pakkumisi laekus tervelt 3: tv arvas, et uus ilmakodanik kavatseb sündida 25. oktoobril, Maailmaparandaja, et 31. oktoobril ja Unistaja, et 5. novembril. Kindlasti tuleb sellele auhind ka, kes õige kuupäeva pakkus. Ma ise arvan millegipärast, et oktoobris ta ei sünni. Kui ma Karli tulemise järgi arvutasin, siis võib isegi 12. novembrini minna. Aga eks see paistab, mis titt ise sellest arvab...

Kuna me siiski mõnevõrra rohkem tüdrukut arvasime tulevat ja kaks ilusat poisinime sai juba esimene kord "ära raisatud", siis nüüd ei ole uuele ilmakodanikule nime mõeldud. Või õigemini on, aga ükski ei ole õige tundunud, nagu Karl algusest peale. Maailmaparandaja sünnipäeval sai küll hulk nimesid juba välja praagitud:), aga siinkohal kuulutan avatuks nimede pakkumise, mis jääb avatuks tite sünnini. Võib-olla ta sünnib nö silt varba küljes, et teda nähes teame kohe, mis ta nimi on, aga võib-olla kuluvad kõik pakkumised ära.

"Emme, tue-tue, emme näeme-näeme!"

2008-09-29T06:37:00.000-07:00

Tõlkes tähendab: "Emme, tule-tule, emme lähme-lähme!" Just need märksõnad võiksid iseloomustada koduse emme elu. Olen nüüd 2 nädalat kodus olnud. Alguses oli ikka vägagi imelik. Tavaliselt jäävad inimesed töölt koju puhkusele ju umbes kuuks ajaks ja selle aja peale on mitmeid plaane tehtud, mida kõik vaja teha ja kus vaja käia ning tähtaeg terendab silme ees, millal tööle vaja tagasi minna ja vahepeal kuhjunud töö ära teha. Aga mõelda, et mina jään koju kolmeks AASTAks on ikka väga hoomamatu. Selle ajaga jõuab teha mida iganes ja jõuab juhtuda mida iganes. Esimesed paar päeva elasin alles töö kella järgi, pidevalt vaatasin, et nüüd peaks olema hommikune kohvipaus, nüüd püha lõunatund ja nüüd pärastlõunane kohvipaus. Aga nüüd olen ära harjunud. Hea on see, et hommikuti saab ikka tunnikese vähemalt kauem magada ja Karliga koos ärgata on päris mõnus. Talle meeldib tükk aega peale ärkamist veel voodis lebotada ja nii me siis vaikselt mõnuleme voodis.

Üldiselt olen põhimõtteks võtnud, et püüan veel võimalikult palju tähelepanu pöörata selle aja jooksul Karlile, mis me veel kahekesi kodus oleme. Varsti saab ta paratamatult vähem tähelepanu ja hoolt, kui titt majas on. Nii me siis toimetame koos köögis, peamise aja päevast veedame aga õues. Ja Karl kipub kangesti rändama. Mina enam pikalt jalutada ei jaksa ja Karlil on ka see mure, et minna jaksab, aga tagasi tulla enam mitte, siis on vaja emme opa või selga. Ja kolme inimest mu jalakesed kanda ei jõua. Ja näiteks liivakastis ma ka hästi mängida ei saa, kuna lihtsalt suur kõht segab seal istumist.

Karlile meeldib minna "metsa seeneje", kus ta korjab "uaaseeni" (kukeseeni) ja "suuri seeni" (sirmikuid), aga mitte "puna käpeseeni" (kärbseseeni), sest Karl teab, et need on "päh".

Metsas korjasime ka "pohjamammud" (pohlad), mis aga Karli jaoks olid "apu". Meie korjasime Karliga kokku kolmekesi ja saime ikkagi kõige väiksemasse ämbrisse kõige vähem:)

Karl on ka hakanud rohkem mängima, selles mõttes, et teeb mängult igasugu päris toiminguid. Üks õhtu tegime mitme kausi sisse süüa, ikka vaja lisada veel "pita" ja "sool" (pipar ja sool) ning neid ta siis lisas agaralt kujuteldavatest toosidest. Ja lõpuks siis sõime ja Karl kiitis "mmmm". Täna aga näiteks avastas ta kotti lahti pakkides saunaasjad, ütles, et "saun soe", võttis aga nuustiku, kallas mängult "seepi" peale ja pesi end hoolega köögi põrandal. Isegi pea pesi puhtaks, mida ta saunas ei tee! Ja üks õhtu, peale seda, kui me päeval pohlal käisime, korjas ta kardina küljest topsikesse "pohji" ja "seeni".

Tihtipeale on temaga aga üsna tüütu, sest iga asjaga peab ta mängima ja jonnima natuke. Näiteks hommikul riidesse panekuga. Või kui on vaja näiteks õue minna, siis riidesse panna ei taha. Söögilauas on vaja sada muud tegemist teha. Ja õhtuse pidžaama selga saamisega on ka tegu. Samas on temast kohati ikka abi ka. Tahab ikka "nõu" kuivatada. Või kui paluda tal sahvrist kollane ämber tuua, siis toob ka. Või hari ja kühvel. Ja põhiline on ikka "tita ise". Kui isegi kogemata tema eest midagi ära teha, siis ta on nõus nt uuesti püksid ära võtma, et saaks ise jalga panna. Aga vahetevahel arvab ta, et püksid tuleb panna hoopis "pähe":

Nädalavahetusel pandi südamele, et ma ikka teisest lapsest ka kirjutaks. Olen ka lugenud ja kuulnud nn teise lapse sündroomist, et esimesest lapsest on lademes pilte ja ületähendusi, teis(t)est aga enam mitte. Püüan ise tublim olla ja edaspidi ka Karli väikevennast rääkida ja pilte teha. Praegu pole veel suurt rääkida. Muudkui müksib mind siin ja luksub pidevalt. Ning eelmisel nädalal tegi juba esimese eelhoiatuse, et haigla koti võiks ära pakkida. Ennustusvõistluse lõpuni on veel 1 päev, nii et saab veel pakkumisi teha. Auhind tuleb kindlasti sellele, kes õige kuupäeva ära arvab, ärge selle pärast muretsega.

Ahjaa, palju õnne Kaarlele ja Helenile väikese Kaarle Joosepi sünni puhul! Vanaema sai nüüd kahekordseks vanavanaemaks ja peagi juba kolmekordseks. Kusjuures kõik on poisid ju imelikul kombel!

Viimane tööpäev

2008-09-15T04:12:00.000-07:00

Arvutist ebavajalik kraam ära kustutatud, sahtlid tühjaks tehtud, meilid edasi suunatud, kaustad ja võtmed üle antud ning Postipoisis tööülesanded edastatud. Töökaaslastega klaase kokku löödud ja pidulikult ära saadetud, võib ära puhkusele minna. Natuke vabanemise tunne, natuke kurb ikka ka. Kolleegid on väga toredad. Alles see oli, kui me Maailmaparandaja ära saatsime ja mind tööle vastu võeti. Ülemus ka mainis, et see ju oli üsna hiljuti, aga tundus, et ma olen siin juba kaua olnud. Aga jah, natuke lühikeseks see karjäär ju esialgu jäi, just sain endale asjad selgeks:) 3 aasta pärast plaanin kindlasti tagasi tulla, kui reformi tuultes mu töökoht on alles jäänud ikka...

Kui teised võivad puhkuse alguse puhul rääkida, mida nad puhkusel plaanivad teha, siis mina küll ei tea. Teha oleks ju palju, aga kui palju ma jõuan. Ja kuidas elu üleüldse novembrikuust koos 2 lapsega välja hakkab nägema, seda ei oska ma ette kujutadagi.